VILNIUS 2

Vilniuses veedetud päevadest on järel hulk pilte, paljud neist moblaga plõksitud, veel rohkem aga neid, mis mälus. Mälupildid teisenevad ajas, mida kaugemal nende tekkimise hetkest, seda enam paigutuvad ümber detailid pildil, ehedamalt jääb alles nendega kaasnenud emotsioon.
Kui ma mõtlen tagasi Vilniusele, on see nagu sulnis voolav muusika, lummavalt helge. Rahulikult toimlev, väärikas ja viisakas. Tänavad täis ilusaid inimesi ja hea lastetoaga koeri, autoteed kultuurselt käituvaid autosid. Õhtuti istub pool linna arvukates tänavakohvikutes, baarides, pubides, pargipinkidel. Elu käib ja nauditakse seltskonda. Iseloomulik pildike: ühel õhtul mängib kirikutagusel platsil keegi pilli ja pinkidel istunud inimesed hakkavad tantsima, paarikaupa, lihtsalt ja rõõmsalt.
Võibolla ei ole neil nii suurt edukultust ja sellest tingituna on elu stressivabam?
Mis tähtsust on selle kõrval ülevõõpamata majadel, komistusvõimalusi pakkuvatel tänavakividel ja üleajama kippuvatel prügikastidel...