Ei askeet ega sübariit

Palju aastakümneid tagasi oli mul suur dilemma: kas valida askeedi või sübariidi tee. Heitlesin nende kahe kalduvuse vahel. No tegelikult ei andnud elu mulle kuigivõrd võimalust valida, ei ole minust saanud kumbagi nendest. Kumbki alge aga elab kusagil sügaval vaikselt edasi. Võin kujutleda end nii ülilihtsa sisustusega kambris tarku raamatuid lugemas, kirjatööd tegemas, mediteerimas ja palvetamas, kui ka mullivannis shampust joomas pärast kalleimates riidepoodides pangaarve tuulutamist.

Tegelikkuses aga natuke loen, natuke palvetan, kirjutan Facebookis, riideid ostan peamiselt teise ringi poodidest, shampust joon, kui pakutakse. Täna näiteks käisin Usbeki söögikohas Balti jaama turul. Sõime tšeburekke, ehtsaid, kohapeal õli sees tehtud. Tegija oligi vist usbekk, ilmselt ka müüjatar, kes oskas naeratada nii, nagu seda vaid Aasia naised oskavad. Aga see kõik on ju ka tore.

Teistsugune Pärnu

Tänane Pärnu oli hoopis teistsugune. Vihmane, tuuline, jahe, ilma turistideta.

Ja ilma armsaks saanud Piccadilly kohvikuta. Closed forever. Hommikukohvi jõin nüüd Mahedikus. Mandlipiimaga capuccino oli hea küll, sama ütlen ka india pähkli piima, šokolaadise tatrapopkorni ja banaaniga toorpudru kohta. Kohvikus oli üsna vähe inimesi, igati sobilik keskkond (arvutis) töö tegemiseks.

Kohv joodud, puder söödud, töö tehtud, läksin Linnagaleriisse kunstinäitust vaatama. Mind intrigeeris selle pealkiri – “La Grande Bellezza/Kohutav ilu”. Sorrentino on üks mu lemmikutest filmitegijatest, LaGrande Bellezzat olen mitu korda vaadanud. Ma ei pretendeeri olema pädev kunstiarvustaja, kuid minule tundus, et näituse tase ei vastanud pealkirja ambitsioonikusele. Mind ennast köitsid eriti kaks maali: Laurentsiuse “Greete” ja Margus Tiitsma “Kohutav ilu”. Esimene neist oma sugestiivsusega, Greete lihtsalt sundis seisatuma, vaatama ja mõtlema, et mida tema seal maalil mõtleb ja tunneb... Teine maal, nagu nüüd öeldakse, kõnetas mind, tõenäoliselt küll üsna teisel moel kui kunstnikku ennast, aga nii nad ju tänapäeval räägivadki, et vaataja ise peab leidma oma suhte nähtuga ja oma loo jne :)

Enne linnast lahkumist sai veel tutvuda VoVa’ga, mis, muide, ei olegi väike Volodja, vaid hoopis Vorstid ja Vahvlid… Vorste ma ei söö, vahvlitega maiustamise jätsin järgmiseks korraks. Võtsime mõlemad hoopis nuudlid spinati ja misopestoga. Mina ka ühe Portugali poolkuiva veini. Ei nurise!

Mõnikord on elu lill 2

Eilse ringreisi järg (vt eelmist postitust). VILJANDI. Kõht oli tühi, tuli otsida söögikoht.

Otsustasime järgi vaadata Heino soovitatud kohviku Viljandi. Leidsimegi selle vanalinna kitsalt tänavalt punakast kivimajast. Oli see nüüd esmaspäevasest päevast ehk, aga kohvik oli väga tühi. Ka koogilette olen harjunud tänapäeval rikkalikumaid nägema. Interjöör oli huvitav, mitte tavapärane. Ma tahaksin öelda, et midagi juugendlikku, võibolla küll, et paremate kunstiajalooliste teadmistega inimene ei nõustuks. Igatahes meenus Heino poolt silme ette manatud pilt kohviku visiteerimisest koos (süle)koerakesega.

Menüü kahjuks minu ootustele ei vastanud. Tegelikult lausa ei olnudki mu jaoks midagi süüa, kõik olid lihatoidud. Muidugi ei saa ma selles kohvikupidajaid süüdistada, eks igaüks koostab oma menüü oma maitse kohaselt. Omnivoorist kaaslane sai küll kõhu kõvasti täis. Sest seene-lihakastmest ja kartulist koosnevat päevapraadi oli päris korralik ports. Midagi pidin ma aga siiski sööma, võtsin Oravakese koogi ja kohvi. Pähklitega kook meenutas midagi aastakümnete tagant ja tekitas nostalgilise meeleolu. Kohv oli normaalne.

Teenindus oli meeldiv – siiralt ja lihtsalt abivalmis ja heatahtlik. Näiteks kui küsisin, kas taimepiimaga latet saaks, siis oldi valmis otsima mulle köögist mingit taimset toidukoort. See aga tegelikult kohvile ei kõlba, leppisin musta kohviga, ja nagu ütlesin, oli see täitsa ok.

Kokkuvõttes jäi kohviku külastusest siiski hea mälestus.

Mõnikord on elu lill 1

Hinnang elule sõltub ebaõiglaselt palju hinnangu andja meeleolust. Meeleolu aga sõltub põhiliselt välistest asjadest. Näiteks kui on soe ja päikseline suvelõpu päev ja sa saad teha väikse ringreisi läbi Pärnu- ja Viljandimaa väikelinnade, siis on elu lill!

(Eile)

KILINGI-NÕMME. Nii vaikset linnakest polegi vist näinud. Üks peatänav, kust hargnes kõrvaltänavaid väikeste majakeste ja lillerohkete aedadega. Tänavate lõpus paistis Pärnumaale iseloomulike kõrgete puudega mets. Hetketi tundus, et olen ainus inimene, kes linnas liigub.

KANAKÜLA. Selline tore nimi, kuigi kanu ei hakanud silma. Üllatus oli suur ja hea, kui leidsime kohalikust poekesest mitut sorti vegan jäätist. Müüja naeratas kavalalt ja rõõmsalt, kui oma üllatust väljendasime.

Kanaküla teated

KÕPU. Ilus ja heas korras kirik. Tegelikult tundus see üldse üks heakorrastatud koht olevat. Avalik (?) wc oli selline, et igas koduski nii ilusat ja puhast pole. 

Kolleegi töömail

 

VILJANDI. Kõht oli tühi, tuli otsida kohvik. Sellest aga teine postitus.

Transformatsioon

Kui ma sisenen mõnda peenemasse toidupoodi, toimub minus hetkega transformatsioon. Olen jõukas ja edukas keskea lõpupoolne proua. Laon korvi seda, mis meeldib. Mitte absoluutselt kõike, mis meeldib, sest ega jõukad inimesed (toidu)poes ju aru ei kaota. Nad käivad seal alati, kui tahavad, seega ei ole vajadust ahnitseda. Võtan mõõdukalt seda, mis meeldib, ja ei arvesta peas närviliselt, kas saan ikka kassast läbi. Seepärast ma väldin selliseid poode! Täna aga juhtus kuidagi nii, et astusin sisse Stockmanisse. No ja ladusingi…. Kui korv oli peaaegu täis, jõudsin leivariiulite juurde. Leib ja sepik kodus kohe otsas. Äkki aga langes lumm. Nii nagu Tuhkatriinu südaöösel oma hiilguse kaotas, nii olin ka mina reaalsuses tagasi. Eee...siin on kõige odavam leib, aga oh! see on 20 senti kallim kui mu kodupoes, las ta jääb siia riiulile, küll ma hakkama saan… Tegelikult peaksin üldse mitmed asjad tagasi viima, võibolla isegi kõik, aga piinlik ju… Olgu, pigistan südametunnistuse silmad kinni ja lähen maksma.

Natuke alla 40 euro. Kas normaalne pensionär teeb nii…? Eks järgmised nädalad tuleb süüa Rimi kartulivareenikuid. Las ma nüüd mõned päevad aga kujutlen, et see ongi mu igapäine elu.

Naer ja mälestused

Vaatasin reedeti ETV2-st vanu Prantsuse komöödiaid. Minu noorusaegsed. Pierre Richard, Louis de Funes. Lahe. Mäletan hästi kino Kosmose kunstnahast toolide lõhna, projektori vaikset surinat ja elevust südames, kui laial (tol ajal kõige laiemal!) ekraanil hakkasid liikuma väljamaa inimesed, kaunid ja vabad. Euroopa suurlinnad, mereäärsed kuurordid, glamuursed kauplused ja restoranid, kodud, kus laual vaagnal banaanid, apelsinid ja kes-teab-mis fruktid veel ning keegi ei tõtta neid nahka panema… Ja ah! kuidas sai naerda nende koomikute naljade üle!

Banaane ja apelsine saan nüüd küllaga, põhimõtteliselt on võimalik saada ka suurlinnu ja kuurorte jms. Mida ma aga enam ei saa, on – naer. Selline muretu lagistamine, nii et pisarad jooksevad ja hing jääb kinni. See jäi aastakümnete taha.

P.S. Njah, kui ma nüüd hoolikalt mõtlen… kas seal ikka olid kunstnahast istmed...? Või oli see lõhn millestki muust? Kas see oli ikka projektor, mis surises, tõenäolisemalt vist hoopis konditsioneer, sest mäletan ka õhu liikumist saalis… Ja huvitav, kas ma vaid kujutlen või olid tõesti suure ekraani ees ka suured kardinad, mis enne filmi algust lahti tõmmati?

Minu varasügis

Eile sai poole päeva pealt sumedast suvelõpust varasügis. Oma romantikaga. Oma rahuga hämarduvas õhtupoolikus, kus läbi suurte, veel lehes puude paistab tänavalampide valgus.
Hea on tulla oma pisikesse, värskendatud sisekujundusega koju, teha tass musta teed mandlipiimaga ja viibida mõni aeg maailmas, mis on ainult minu. Minu mõtted, minu tunded ja minu unistused. Ka minu mured, aga samas ka minu lootus.