Teistsugune Pärnu

Tänane Pärnu oli hoopis teistsugune. Vihmane, tuuline, jahe, ilma turistideta.

Ja ilma armsaks saanud Piccadilly kohvikuta. Closed forever. Hommikukohvi jõin nüüd Mahedikus. Mandlipiimaga capuccino oli hea küll, sama ütlen ka india pähkli piima, šokolaadise tatrapopkorni ja banaaniga toorpudru kohta. Kohvikus oli üsna vähe inimesi, igati sobilik keskkond (arvutis) töö tegemiseks.

Kohv joodud, puder söödud, töö tehtud, läksin Linnagaleriisse kunstinäitust vaatama. Mind intrigeeris selle pealkiri – “La Grande Bellezza/Kohutav ilu”. Sorrentino on üks mu lemmikutest filmitegijatest, LaGrande Bellezzat olen mitu korda vaadanud. Ma ei pretendeeri olema pädev kunstiarvustaja, kuid minule tundus, et näituse tase ei vastanud pealkirja ambitsioonikusele. Mind ennast köitsid eriti kaks maali: Laurentsiuse “Greete” ja Margus Tiitsma “Kohutav ilu”. Esimene neist oma sugestiivsusega, Greete lihtsalt sundis seisatuma, vaatama ja mõtlema, et mida tema seal maalil mõtleb ja tunneb... Teine maal, nagu nüüd öeldakse, kõnetas mind, tõenäoliselt küll üsna teisel moel kui kunstnikku ennast, aga nii nad ju tänapäeval räägivadki, et vaataja ise peab leidma oma suhte nähtuga ja oma loo jne :)

Enne linnast lahkumist sai veel tutvuda VoVa’ga, mis, muide, ei olegi väike Volodja, vaid hoopis Vorstid ja Vahvlid… Vorste ma ei söö, vahvlitega maiustamise jätsin järgmiseks korraks. Võtsime mõlemad hoopis nuudlid spinati ja misopestoga. Mina ka ühe Portugali poolkuiva veini. Ei nurise!