Vaatasin reedeti ETV2-st vanu Prantsuse komöödiaid. Minu
noorusaegsed. Pierre Richard, Louis de Funes. Lahe. Mäletan hästi
kino Kosmose kunstnahast toolide lõhna, projektori vaikset surinat
ja elevust südames, kui laial (tol ajal kõige laiemal!) ekraanil
hakkasid liikuma väljamaa inimesed, kaunid ja vabad. Euroopa
suurlinnad, mereäärsed kuurordid, glamuursed kauplused ja
restoranid, kodud, kus laual vaagnal banaanid, apelsinid ja
kes-teab-mis fruktid veel ning keegi ei tõtta neid nahka panema…
Ja ah! kuidas sai naerda nende koomikute naljade üle!
Banaane ja apelsine saan nüüd küllaga, põhimõtteliselt on
võimalik saada ka suurlinnu ja kuurorte jms. Mida ma aga enam ei
saa, on – naer. Selline muretu lagistamine, nii et pisarad
jooksevad ja hing jääb kinni. See jäi aastakümnete taha.
P.S. Njah, kui ma nüüd hoolikalt mõtlen… kas seal ikka olid
kunstnahast istmed...? Või oli see lõhn millestki muust? Kas see
oli ikka projektor, mis surises, tõenäolisemalt vist hoopis
konditsioneer, sest mäletan ka õhu liikumist saalis… Ja huvitav,
kas ma vaid kujutlen või olid tõesti suure ekraani ees ka suured
kardinad, mis enne filmi algust lahti tõmmati?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar