Transformatsioon

Kui ma sisenen mõnda peenemasse toidupoodi, toimub minus hetkega transformatsioon. Olen jõukas ja edukas keskea lõpupoolne proua. Laon korvi seda, mis meeldib. Mitte absoluutselt kõike, mis meeldib, sest ega jõukad inimesed (toidu)poes ju aru ei kaota. Nad käivad seal alati, kui tahavad, seega ei ole vajadust ahnitseda. Võtan mõõdukalt seda, mis meeldib, ja ei arvesta peas närviliselt, kas saan ikka kassast läbi. Seepärast ma väldin selliseid poode! Täna aga juhtus kuidagi nii, et astusin sisse Stockmanisse. No ja ladusingi…. Kui korv oli peaaegu täis, jõudsin leivariiulite juurde. Leib ja sepik kodus kohe otsas. Äkki aga langes lumm. Nii nagu Tuhkatriinu südaöösel oma hiilguse kaotas, nii olin ka mina reaalsuses tagasi. Eee...siin on kõige odavam leib, aga oh! see on 20 senti kallim kui mu kodupoes, las ta jääb siia riiulile, küll ma hakkama saan… Tegelikult peaksin üldse mitmed asjad tagasi viima, võibolla isegi kõik, aga piinlik ju… Olgu, pigistan südametunnistuse silmad kinni ja lähen maksma.

Natuke alla 40 euro. Kas normaalne pensionär teeb nii…? Eks järgmised nädalad tuleb süüa Rimi kartulivareenikuid. Las ma nüüd mõned päevad aga kujutlen, et see ongi mu igapäine elu.