Kohvikutest ja vanadaamidest

Mulle on ikka hinge läinud vanaprouad, kes hoolimata oma väikesest pensionist kasutavad iga võimalust kohvikus käimiseks. Kohvik on olnud nende elus olulisel kohal, seal on nad veetnud rahulikke-lohutavaid tunde aastakümnete jooksul. On vahetunud valitsused, on vahetunud rahatähtede nimetused, aga kohvikud on alati olnud, ka kõige raskematel aegadel.

Eile nägin taas üht sellist vana daami. Ta oli ilmselt üle kaheksakümne, kepiga ja halva nägemisega, aga maitsekalt ja kenasti riietatud. Seisime Reedaga Nõmme turul Buxhövdeni pagarikoja ukse taga järjekorras (2+2! Kõik korraga sisse ei saa!), ta tuli ja küsis, kas see siin on kohvik. Sai vastuseks, et veidi on küll, jah. Vanaproua oli rahul ja jäi seisma ukse juurde. Esimene ukse taga seisja oli üks noormees. Kui sees olnud naine oli välja tulnud, tegi noormees viisakalt ukse lahti ja palus vanaproual sisse minna, millega teenis ära tema rõõmsad tänusõnad. Proua veetis pagaripoes päris palju aega, valis põhjalikult, maksis ja asetas väljavalitud karbikesed hoolikalt kotti. Inspireerituna viisakast noormehest, kes ise oli vahepeal ära läinud, tegin mina talle väljumiseks ukse lahti ning sain ka tänu osaliseks. Vaatasin talle järele, kui ta eemaldus värava poole, ning õnnistasin teda mõttes.

Buberi kass

Eelmises postituses rääkisin oma kohtumisest ämblikuga, mil vaatasime teineteisele silma. Minu, lihtsa inimese jaoks oli see vaid üks meeldiv ja huvitav seik. Filosoof Martin Buber aga vaatas oma kassile silma ja nägi seal hulga eksistentsialistlikke küsimusi:

“See kass alustas vaieldamatult sellest, et oma pilguga, mis süttis, kui minu pilk seda riivas, küsis ta mult: “On see võimalik, et sa mõtled mind? Ega sa äkki ei taha, et ma sind lihtsalt lõbustaksin? Kas ma lähen sulle korda? Olen ma sinu jaoks olemas? Mis see on, mis tuleb sinu suunast? Mis see on, mis mind ümbritseb? Mis see on, mis jõuab minuni? Mis see on?!”

Hmm… võibolla lasin ma mingi olulise asja mööda, võibolla ei mõistnud ma, mida tahtis ämblik minult küsida..?

Kohtumine

Istusin diivanil, üle põlve visatud jalg tasapinnas diivani ees oleva lauaga. Märkasin, et üle laua sibab mu poole kärmelt mitte kuigi suur ämblik. Instinktiivselt tõmbasin jala eemale. Ma otseselt ei karda ämblikke, kuid mõte sellest, et ta mööda mind oma kiirkäiku jätkab, oli siiski liig. Ämblik jäi (üllatunult) seisma. Kallutas pea viltu ja vaatas (olen selles kindel!) mulle otsa. Vaatasin vastu, heatahtlikult. Nii me vaatasime teineteist arvatavasti paar minutit. Aeg-ajalt kallutas ta oma peakest ühele ja siis teisele poole. Saanud olukorra hindamisega valmis, kõpsatas esijalakestega vastu lauda, pööras end ringi ja lonkis minema. Kaugele, pika laua otsa, lillevaasi taha ta kadus.

Luikede tõeline pale

Lapsepõlve radadel Raplamaal. Kehtnas elas mu vanaema, kelle juures veetsin pea kõik lapsepõlve suved. Siin, Kehtna mõisa pargis sain ühe esimestest õppetundidest teemal “kõik pole kuld, mis hiilgab”. Imetlesin tiigi kaldal seistes kauneid luiki. Äkki aga kadus kogu nende kaunidus – tigedalt sisistades, tiivad laiali, tormasid nad minu poole. Lidusin muidugi kiirelt minema. Pettumus oli suur: kuidas võisid nii ilusad graatsilised olendid olla äkitselt nii koledad ja kurjad..!?

Emadest

Ema võib olla mitmel viisil. Ema mitte olla võib mitmel viisil.

Emasid ülistada saab mitmel viisil ja emasid süüdistada saab ilmselt veel rohkematel viisidel.

Kõik, kes me olemas oleme, tulime oma emadest. Luust ja lihast inimestest, kes tulnud oma emadest, kes tulnud oma emadest… Igal oma lugu. Emad ei vaja ülistust ega süüdistust, küll aga mõistmist. Nii nagu kõik teised inimesed ilma peal. 

Õndsusest

 Miks tunneb Imbi end õndsana? No muidugi, ta ju sai üle pika aja

 kohvikusse… :D

 

Kuldtolmust

Köögis omaette mängivast raadiost tuleb soovikontsert, ilmselt eakatele. Palju soove ja soovilaule on nostalgilise alatooniga. Räägitakse ja lauldakse kadunud noorusest kui elu ilusaimast ajast, kui imekaunist pilvitust kevadest, meenutatakse esimest armastust jms. Muidugi, nostalgia ei ole mullegi võõras tunne. Kui aga ausalt meenutada, kas oli see kõik nii tore ja kaunis? Kui palju rahutust, valu, ebakindlust, oskamatust… ! Mälestustel on võime tegelikkus kuldtolmuga üle katta. On see hea või halb, ma ei tea. (Üks asi aga oli küll noorena, mida jääb iga aastaga vähemaks – aeg….)

(2. mail)