Kuldtolmust

Köögis omaette mängivast raadiost tuleb soovikontsert, ilmselt eakatele. Palju soove ja soovilaule on nostalgilise alatooniga. Räägitakse ja lauldakse kadunud noorusest kui elu ilusaimast ajast, kui imekaunist pilvitust kevadest, meenutatakse esimest armastust jms. Muidugi, nostalgia ei ole mullegi võõras tunne. Kui aga ausalt meenutada, kas oli see kõik nii tore ja kaunis? Kui palju rahutust, valu, ebakindlust, oskamatust… ! Mälestustel on võime tegelikkus kuldtolmuga üle katta. On see hea või halb, ma ei tea. (Üks asi aga oli küll noorena, mida jääb iga aastaga vähemaks – aeg….)

(2. mail)