Kohvikutest ja vanadaamidest

Mulle on ikka hinge läinud vanaprouad, kes hoolimata oma väikesest pensionist kasutavad iga võimalust kohvikus käimiseks. Kohvik on olnud nende elus olulisel kohal, seal on nad veetnud rahulikke-lohutavaid tunde aastakümnete jooksul. On vahetunud valitsused, on vahetunud rahatähtede nimetused, aga kohvikud on alati olnud, ka kõige raskematel aegadel.

Eile nägin taas üht sellist vana daami. Ta oli ilmselt üle kaheksakümne, kepiga ja halva nägemisega, aga maitsekalt ja kenasti riietatud. Seisime Reedaga Nõmme turul Buxhövdeni pagarikoja ukse taga järjekorras (2+2! Kõik korraga sisse ei saa!), ta tuli ja küsis, kas see siin on kohvik. Sai vastuseks, et veidi on küll, jah. Vanaproua oli rahul ja jäi seisma ukse juurde. Esimene ukse taga seisja oli üks noormees. Kui sees olnud naine oli välja tulnud, tegi noormees viisakalt ukse lahti ja palus vanaproual sisse minna, millega teenis ära tema rõõmsad tänusõnad. Proua veetis pagaripoes päris palju aega, valis põhjalikult, maksis ja asetas väljavalitud karbikesed hoolikalt kotti. Inspireerituna viisakast noormehest, kes ise oli vahepeal ära läinud, tegin mina talle väljumiseks ukse lahti ning sain ka tänu osaliseks. Vaatasin talle järele, kui ta eemaldus värava poole, ning õnnistasin teda mõttes.