Lapsepõlve
radadel Raplamaal. Kehtnas elas mu vanaema, kelle juures veetsin pea
kõik lapsepõlve suved. Siin, Kehtna mõisa pargis sain ühe
esimestest õppetundidest teemal “kõik pole kuld, mis hiilgab”.
Imetlesin tiigi kaldal seistes kauneid luiki. Äkki aga kadus kogu
nende kaunidus – tigedalt sisistades, tiivad laiali, tormasid nad
minu poole. Lidusin muidugi kiirelt minema. Pettumus oli suur:
kuidas võisid nii ilusad graatsilised olendid olla äkitselt nii
koledad ja kurjad..!?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar