Istusin diivanil, üle põlve visatud jalg tasapinnas diivani ees
oleva lauaga. Märkasin, et üle laua sibab mu poole kärmelt mitte
kuigi suur ämblik. Instinktiivselt tõmbasin jala eemale. Ma
otseselt ei karda ämblikke, kuid mõte sellest, et ta mööda mind
oma kiirkäiku jätkab, oli siiski liig. Ämblik jäi (üllatunult)
seisma. Kallutas pea viltu ja vaatas (olen selles kindel!) mulle
otsa. Vaatasin vastu, heatahtlikult. Nii me vaatasime teineteist
arvatavasti paar minutit. Aeg-ajalt kallutas ta oma peakest ühele
ja siis teisele poole. Saanud olukorra hindamisega valmis, kõpsatas
esijalakestega vastu lauda, pööras end ringi ja lonkis minema.
Kaugele, pika laua otsa, lillevaasi taha ta kadus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar