KOHVIK. Anija mõisas.

 

Päike paistis ja tundus mõistlikum teha üks väike väljasõit. Kodus, kus iga cm meenutab ühel või teisel moel eelmisel päeval ootamatult, mõne minuti jooksul siit ilmast lahkunud hr Kassi, on raske olla.

Ma ei tea, kust tuli Reedale mõte sõita Kehra poole. See oli väga uus ja värske sihtkoht. Teele aga jäi veel Anija. Seal on mõis. Mõisas on kohvik. Ja peatselt olime selles kohvikus meie. Ei olnud küll parim päev esmakordseks külastuseks, üks terve ruum oli täidetud suure sünnipäevaliste seltskonnaga. Kõrvalolevas väiksemas ruumis aga saime siiski kena laua. Saime ka korraliku teeninduse, kuigi personal oli üldiselt hõivatud sünnipäevaliste teenindamisega. Sooja toitu võibolla ei oleks saanud, aga seda me ei soovinudki. Must kohv ja rabarbrikook ja mulle ka klaas valget veini oli täitsa piisav. Kohvi serveeriti vanaaegses stiilis madalates tassides, mis oli väga meeldiv. Ühtlasi meenutas see mulle, et millagi 90ndatel käisin külas Tartu kandis resideeruval Ameerika misjonäriperel. Olin päris šokis, kui nad pakkusid kohvi (KOHVI!) kruusist...! Mõtlesin, et sellist stiilitust ja labasust võivad küll ainult ameeriklased teha. Jõudis see aga ka meie maale. Nüüd ei tule enam pähegi teisiti juua. Siiski mõjus see ilus madal vana kohvitass palju kenamalt ja kohvgi oli nauditavam.

Kook oli väga maitsev. Kahjuks küll minu jaoks nati liiga suur, ja eriti kahju, et ma sellest hoolimata terve tüki ära sõin... Majaveini valikut neil ilmselt polnud, ma ei teagi, mis marki jõin, aga oli ikka valge ja mitte lausa magus, nii et ei nurise.

Arvan, et hakkame seal aeg-ajalt käima. Ja lähme siis ka mõisa muuseumiga tutvuma. Sel päeval ei olnud tuju ega keskendumisvõimet.

 Tagasi koju tulla oli aga ikka raske: keegi ei teinud enam ukse taga mäu! ja ei tulnud vastu sääri nühkima ega vaadanud otse silma: võta mind nüüd sülle...