püha öö

Oli 1914. aasta jõuluõhtu ja läänerindel Flandria sõjakaevikutes seisid vastamisi Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa sõdurid. Järsku kostus külmast ja niiskest kaevikust saksakeelne "Püha öö". Sellega ühinesid varsti prantsuse ja inglise keeles ka vastaspoole sõdurid. Järgmisel hommikul ronisid kümned tuhanded mehed ettevaatlikult kaevikutest välja, pidasid ühiselt jõule ja mängisid isegi koos jalgpalli. (Th.A. Põderi tekst)

See lugu ajab alati nutma. Sest sellest järgmisel päeval läksid nad ju taas üksteist tapma...

sellised jõulud

Sümpaatne jõulumõtisklus Martti Kaldalt:

Minule seostuvad jõulud ja aastalõpp alati meditatiivse tegevusega, sest ei ole ju meditatsioon mitte midagi muud kui endasse süüvimine, enese ja oma keskkonna suhte teadvustamine. Seega pole imelik, et kui aasta on lõppemas, vaadatakse tagasi ja planeeritakse uut.
Mina ei too tuppa jõulupuud, sest loodut ei tohi asjatult hävitada. Ma ei söö seapraadi, sest siga on elusolend, kes tunneb valu ja tahab elada. Ma ei sõida sugulastele külla autoga, vaid pigem rongi või bussiga, või lähen jala. Ma ei tee liigset kära, ei pea suurt pidu, ei lase saluuti ega süüta säraküünlaid, sest müra on meie ümber niigi palju. Ja prahti.
Ma ei tee suuri kulutusi ega kingi vägevaid kinke, vaid üksnes neid, millest saajal rõõmu ja kasu.
Ent eelkõige süüvin ma endasse, mõtlustades, mis ja kuidas tehtud ning kuis veelgi paremini saaks.
Iseendaga rahul ja maailmaga sümbioosis, olen teile kahju toomata. Sest kõige tähtsam on teadvustada, et maailma muutmine algab iseendast, suur väikesest ning ka kõige pikem teekond jalataldade alt. Häid jõule!

jõululeebus

JÕULULEEBUS. Seda sõna ma otsisin. See ei ole sama, mis jõulurahu. See on see, mis paneb inimesed annetama jõulude ajal, mis võtab pisara silma, kuulates "Püha ööd", mis tekitab hetkeksi tunde, et oleks ju tõesti tore, kui me kõik saaksime üksteisega hästi läbi. See on see, mille pärast jääb ära mõnigi halb tegu.
Hingaku see leebus meis. Nii kui alguses, nii ka nüüd ja alati ja igavesti. Aamen.

me oleme üks

ARVO PÄRT on arutlenud, et nähtava maailmaga tegelemine meid palju ei aita. "Meid aitaks see, kui me oskaksime öelda, ja mitte ainult öelda, vaid ka tunda, et sinu laps on ka minu laps. Ja minu laps on sinu laps. See tähendab, et sa oled minu vend või õde. Aga siis me peaksime ju sugulased olema! Võib-olla me olemegi seda. Kui me selle tunnetuseni jõuame, siis me oleme kõik üks. Sest maailm on üks organism. Kui meil valutab hammas, siis on meil valu terves kehas. Ja kui üks inimene kannatab, siis tegelikult kannatab terve maailm. Ehkki me seda kohe ei tunne.”
(Pildid 12.12 külaskäigust keskusesse)

kassielu

Nii tuleb lugu pidada oma vähematest vendadest!

(7.12 fb)

kaotaja

Ta sai mu kätte. Nagu igal aastal. Novembrikuu alguses rõõmustan, et seekord õnnestus teda ära petta, põgeneda, ignoreerida. Kuu lõpuks on ta aga leidnud katmata paiga ja rahulolevalt sealtkaudu sisenenud. Jälle olen kaotaja...

Midagi sul ei õnnestu, mitte midagi, kõiges oled alati kaotaja – sosistab ta võidukalt. Mõtle, millised anded sul olid, mõtle, millised unistused sul olid, meenuta, kuidas su elu oleks pidanud tegelikult minema, no sa tead ju küll, mis oli tegelikult sulle ette nähtud, aga jah.. luuser noh...

Ja mul ei ole ühtegi vastuargumenti.

lihtne sõna

Ennekõike olen ma otsinud üht lihtsat sõna, mis justkui peaks maailmas olemas olema, aga mida ma kusagilt leidnud ei ole. Sõna, mis tähendaks ühteaegu loomist, jumalat ja armastust.

(Doris Kareva) 

Oranž rong

Iga kord, kui näen oranži rongi, meenub mulle lause: Epsen memes oranž trong vana saad .

Ärge otsige.selle lause tõlget Google’i translator’ist. See ei ole ka tagalogi ega akadi keeles, seda keelt mõistavad vaid 2 inimest maailmas: mu tütrepoeg ja tema ema. Tõlkes pidi see olema: Esben ja emme saavad oranži rongiga vanaema juurde. 

 

Novembripäike

Ma nägin päikest.

Novembrikuist.

Kui saadik ta päevist muist,

mil alles algamas aastatetiir,

mil eluga üks oli unelma piir.

Marelle autopesulas

Laik. Laik.. hehee, päris naljakas pilt.. no aga mis siis tema sellega öelda tahab...tobu...no olgu, inimesed on inimesed, ei ole vaja pahandada... siia aga küll laik, kuigi see meem juba kümme korda läbi käinud ja midagi geniaalset selles pole, aga postitajale on see laik oluline......

Päike kõrvetab jalgu, selg on puu varjus. Kivi, millel Marelle istub, on kah õnneks üsna jahe. Mobla käte vahel läheb aga siiski üsna soojaks. Aada läks autot pesema. Mündipesulasse, siinsamas. Marelle oleks lihtsalt ette jäänud, seepärast parem istuda veidi eemal ja oodata. Aeg-ajalt tõstab ta silmad ja näeb Aadat tegusalt auto ümber askeldamas.

Miks nad peavad laikimist kolesõnaks? Mida paremat siis asemele panna? Näputama? Jahhima? Meelditama? Hahaa! No ma arvan, et rahvusvahelistel tegemistel võivad vabalt olla rahvusvahelised sõnad, ei pea hakkama midagi ise leiutama. Liiati kõlab see ju täiesti eestipäraselt – laik. Laikima. Parem igal juhul kui fäänsi, nõulaifer jms. Mina igatahes laigin edasi. Oot, aga siin on nüüd küll huvitav artikkel, sotsiaalsest konstruktsioonist. Vastus vastustele. Mõni aeg tagasi kirjutas autor samal teemal ja sai mõned kriitilised vastused. Nüüd vastab neile. Marelle kerib hoolikalt teksti allapoole. Mhm, täitsa nõus. Tore, kui on samamoodi mõtlejaid, kes oskavad ka väljendada oma (seega ka minu) mõtteid.

Aada jääb päris kauaks ära. Ee..aga seal vasakult teises vahes ei olegi ju enam Aada auto? Noja mitte ka Aada ise muidugi. Kas ma mäletan valesti? Ei, aga esimeses ka ei ole, kolmandas mitte ja neljandaski mitte.

Marelle tõuseb püsti, et paremini näha. Tõepoolest, Aadat ei ole kusagil. Äkki tundis Marelle end justkui päris üksi maailmas olevat. Ei, muidugi, ta sai aru küll, et ei ole üksi – igas autopesula vahes oli inimesi, ja inimesi oli ka mujal näha, kaks neist kõndis eemal kõnniteel, üks seljakotiga neiu keeras maja nurga taha. Aga AADAT JU EI OLNUD. Kuhu ta sai kaduda? Aada on alati olemas olnud. Kui ta on kuhugi läinud, on ta alati öelnud, et läheb nüüd sinna-ja-sinna. Marelle vaatas telefoni, ei, ei ole mingit vastamata kõnet ega sõnumit. Päike paistis armsasti ja kõik ümberringi oli ju tegelikult ilus. Inimesed tundusid ka rahulikud olevat, ajasid omi asju, tegid omi toimetusi. Aga Aadat ei olnud.

Kui Marelle oli veel noor, siis rääkis üks vanatädi, et ükskord tuleb maa peale palju õnnetusi, aga õigesti elanud inimesed kistakse enne seda üles, taevasse. Vanatädi ise muidugi oli kindel, et tema saab üles kistud. Nüüd on ta siit ilmast lahkunud niikuinii, ilma kiskumata, ja keegi ei tea, kus ta on. Marelle teadis, et tema ei ela õigesti, Aada elab õigemini, sest ta aitab palju teisi inimesi. Aga koos autoga ju ometi ei võeta üles..?

Marelle oli peaaegu nutma puhkemas. Nii abituna ja üksildasena ja nõutuna tundis ta end.

„Noh, hakkame minema,” kostus tuttav hääl selja tagant. Marelle pööras end ümber. Seal ta seisis, Aada.

„Kus sa küll olid? Ma ei näinud sind enam ja mõtlesin juba...”

„Ma võtsin siit nurga tagant bensiini ka. Sa olid nii süvenenud oma feisbuuki või ma ei tea kuhu, ei tahtnud sind segada, käisin kähku ära. Lähme nüüd.”

Päike paistis, inimesed ajasid omi asju ja tegid omi toimetusi. Marelle istus autosse ja nad sõitsid tagasi.

Olla inimene

Ühel hommikul ärkasin. Selles ei ole midagi kummalist, olen ju ärganud juba rohkem kui 23 000 hommikul. Kummaline oli aga mõte, mis mind sel korral tabas - MULLE MEELDIB OLLA INIMENE. Selline oli see mõte.

Kui ma ei oleks inimene, ei jooks ma hommikul kohvi. Ei vaataks aknast välja, et otsustada milline mantel või hoopis jakk selga panna. Ei läheks poodi ega mõtleks, kulm kipras, kas õigem oleks osta leib või sepik, aga võibolla hoopis ciabatta. Ei istuks diivanil, tehes nägu, et saan aru raamatust, mida loen. Ei vaataks ilusaid kleite vaateakendel ja ajakirjades ega mõtleks, et need võiksid ju mullegi sobida. Ei vajuks õhtul õndsalt voodisse, olles põnevil, milliseid värvilisi unenägusid täna näen.

Ma ei oskaks siis ka midagi mõelda sellest, et inimene olla on hea. Ja päris kindlasti ei postitaks ma seda heietust siia... 

Põgenemine

Novembrikuu Suur Hall oli mu asukoha avastanud. Teadagi, mis plaanid tal on. Põgenesin. Põgenesin kodunt, põgenesin linnast, jõudsin ühte väikelinna. Sealgi oli hall, märg ja udune, aga ta ei märganud mind veel. Igaks juhuks astusin kohe sisse ühest avatud kohvikuuksest. Õdusad ruumid, lahke teenindaja, kohv ja kohalik keeks – siit mind vast kätte ei saa. Ei saanudki! Läks nüüd vist teist ohvrit otsima. 

sinu elu müüt

“I have often had the fancy that there is one myth for every man which, if we but knew it, would make us understand all he did and thought” said Yeats after reading Ted Hughes’s Shakespeare and the Goddess of Complete Being . - IMHO he is right. Consciously or unconsciously we follow (and fight!) this myth throughout the life. Is it necessary to find out and word our own myth? I don’t know. Maybe it is helpful, at least for understanding ourselves.

Poeet W. B. Yeats ütles pärast seda, kui oli lugenud Ted Hughes’i mastaapset teost Shakespearist , et iga inimese elus on üks müüt, mille teadmine aitab meil mõista tema tegemisi ja mõtlemisi. See näib mulle õige olevat. Me järgime seda müüti ja samas ka võitleme sellega läbi elu. Kas on aga vältimatult vajalik oma müüdist teadlik olla ja osata seda sõnastada, seda ma ei tea. Võimalik siiski, et see on abiks, vähemasti iseenda mõistmisel.

Kõige targem inimene

„Kõige targem inimene on see, kes kõige säravamalt logeleb,”on öelnud Lin Yutang.

Ja veel seda, et õhtumaade filosoofia tegeleb üldse liiga vähe inimese õnne küsimusega. Palju tähtsam normide ja ootuste kohasest käitumisest on inimese enesetunne.

Logeleda olen ma eluaeg osanud. Pean aga õppima seda säravalt tegema.

Täna näiteks veetsin paar tundi Solarise Apollo raamatupoes. Alustasin sellega, et kuulasin tund aega jazzkontserti (Shabat Quartet ja Linda Kanter). Seejärel uurisin umbes sama kaua tarku raamatuid, kust muu huvitava seast leidsin ka eelpool kirja pandud mõtted, mis mulle väga meeldivad. Aastate kogunedes meeldivad üha rohkem.

Ma ei tea, kas see nüüd just särav oli, aga enesetunne igatahes oli hea!

KADRIORUS

Ilm on nii kaunis,/et kauem ei saa /ma istuda umbses toas. /Reedan vaid teile, /kus viibin nüüd ma,/ ja järgneda annan loa:/ Kes kohata mind soovib/ kaunil pühapäeval,/ see kindlasti võib/ leida Kadriorust mind. ---

Ok, tegelikult on esmaspäev, ma olen juba kodus tagasi, nii et mind sealt enam ei leia, ja üleüldse käin ma Kadriorus nii umbes paar korda aastas. Aga ilm on ilus küll ja mul hea meel, et ületasin laiskuse ja läksin Kadriorgu kõndima. Peale minu oli seal veel palju kõndijaid, üksi, kaksi, perega, koeraga, grupiga. Tore oli näha nii eesti-, vene-, soome- kui ingliskeelseid isasid lapsevankriga. Mulle meeldib, et ajad ja kombed muutuvad.

Oktoobri ilmad

 5. oktoober

Midagi hingekriipivat on nendes ilmades. Vihmas, tuules, langevates lehtedes. Selle eest ei saa pageda, see poeb üdini. Ja ei saagi aru, kas see on rahu või rahutus.
Tuppa jõudnud, tõden, et osa minust jäi ikka sinna, oktoobrivihma kätte, tuules laperdama...

luule mõju

4.oktoober

Jutt on keskaegsest Jaapanist.

„Kui mees ei suutnud head luuletust kirjutada, siis jäid naised tema suhtes ükskõikseks, mistõttu tunnete ja mõtete osav waka-vormis väljendamine oli õukondlaste jaoks äärmiselt oluline. Need, kellel see kohe kuidagi välja ei kukkunud, pöördusid tihti mõne kuulsama luuletaja poole, kes neid hädast välja aitas. Näiteks on Kiyowara no Motosuke kirjutanud luuletuse 42* ühe sõbra palvel, kes muretses oma naise pärast, kelle tunded mehe vastu olid järjest külmemaks muutunud. Õnnestunud luuletus võis tihti päästa suhte karile jooksmisest ja panna naise meelt muutma.”

* [Tõotasime ju/teineteise varrukaid/kuivaks väänates - / et ärgu kõrged lained/Ootuste mäge matku!]

(Sada luuletust, sada luuletajat. Koostanud Fujiwara no Teika)

Ei mingit võimalust #metoo vajaduse tekkeks, huvitunud mees kirjutab luuletuse ja naine kas võtab ta vastu või ei võta, kui luuletus vilets. Viimasel puhul ilmselt kirjutab mees uue luuletuse, südamevalust ja ahastusest.... (Muidugi, teisalt võivad halbadest luuleseppadest saada incelid...)

Kusjuures see äratoodud luuletus on mu meelest väga hea. Iga paar peaks seda aeg-ajalt lugema.

OKTOOBER

1. oktoober


Especially when the October wind
With frosty fingers punishes my hair,
Caught by the crabbing sun I walk on fire
And cast a shadow crab upon the land,
By the sea’s side, hearing the noise of birds,
Hearing the raven cough in winter sticks,
My busy heart who shudders as she talks
Sheds the syllabic blood and drains her words. 

Dylan Thomas. Poeet, kelle kohta on öeldud, et ta eristus võime poolest paigale panna seda, mida ta kõikjalt süsteemitult noppis. Tema tõlkimine on keeruline kujundikülluse ja selle mitmetasandilisuse tõttu. Paul-Eerik Rummo on seda siiski 1970ndail teinud.
Mitmed tema luuletuste algused on jäänud mind kummitama, nii ka sellesama kaks esimest rida meenuvad sageli, kui on külm ja tuul puhub. Kuna tänasest ongi oktoober, siis sobib jagada. (Pilt on ka oktoobrikuine, aga mitte selleaastane.)

PAAVST LINNAS

 26.09

Kui mõni reporter või taoline asjapulk oleks eile mu käest küsinud, et miks ma kasvõi võre tagant missat jälgima tulin või mida ma arvan paavstist vms, oleksin vastanud: Teate, minu meelest on ta üks mitte just ülearu paljudest kirikutegelatest, kelles võib näha Kristust.
Pope Francis visited Tallinn yesterday. For me he is one of the few who really represents Christ.

PÜHAPÄEVAKS

23.09

issand
sa tõusta võid kõikjalt
mõnikord näib
et ka minust

(Justinas Marcinkevicius)

VILNIUS 2

Vilniuses veedetud päevadest on järel hulk pilte, paljud neist moblaga plõksitud, veel rohkem aga neid, mis mälus. Mälupildid teisenevad ajas, mida kaugemal nende tekkimise hetkest, seda enam paigutuvad ümber detailid pildil, ehedamalt jääb alles nendega kaasnenud emotsioon.
Kui ma mõtlen tagasi Vilniusele, on see nagu sulnis voolav muusika, lummavalt helge. Rahulikult toimlev, väärikas ja viisakas. Tänavad täis ilusaid inimesi ja hea lastetoaga koeri, autoteed kultuurselt käituvaid autosid. Õhtuti istub pool linna arvukates tänavakohvikutes, baarides, pubides, pargipinkidel. Elu käib ja nauditakse seltskonda. Iseloomulik pildike: ühel õhtul mängib kirikutagusel platsil keegi pilli ja pinkidel istunud inimesed hakkavad tantsima, paarikaupa, lihtsalt ja rõõmsalt.
Võibolla ei ole neil nii suurt edukultust ja sellest tingituna on elu stressivabam?
Mis tähtsust on selle kõrval ülevõõpamata majadel, komistusvõimalusi pakkuvatel tänavakividel ja üleajama kippuvatel prügikastidel...

VILNIUS 1

18. sept.
Reeda sünnipäev. Vilnius.

Mulle kohe väga meeldib kolada võõras linnas varahommikuti. Sedapuhku siis Vilniuses. Tööle ruttavad inimesed, tervisesörkijad, Jaapani turistid, müügilaudu ülesseadjad, langenud lehti koristajad... Aga mina - joon kohvi raamatupoes ja jälgin elu....

Totaliter aliter

Arusaadavatel põhjustel huvitab mind vananemise temaatika, isikliku aja jätkuv vähenemine ja küsimus: mis edasi?. Peamiselt seepärast läksingi vaatama filmi eakast preester Vello Salost („Vello Salo. Igapäevaelu müstika”, jookseb Sõpruses ja Artises.) Meeldis, ütlen kokkuvõtlikult, ja soovitan vaadata. Kui filmi alguses sai muiata ja itsitada, siis teine pool oli tõsisem. Ma aga ei vastandaks neid pooli, ei filmis ega mitte mingil juhul ka mehes endas. Usk annabki inimesele vabaduse olla selline nagu ta on. Alla selle on inimene veel maskikandja. Usk annab ka vabaduse küsida ja kahelda. Küsida ka seda, et mis siis on tegelikult.
Tarkovski filmis ikoonikirjutaja Andrei Rubljovist ilmub noorele Rubljovile tema juba siit ilmast lahkunud õpetaja Theophanos Kreeklane. Rubljov küsib: räägi, kuidas on sealpool. Seal on kõik hoopis teisiti, vastab Kreeklane. Salo film lõppeb efektselt mõistujutuga vaimulikest, kes paluvad sureval kolleegil end ilmutada neile unes pärast surma. Kui seal on kõik nii, nagu nad on õppinud ja jutlustanud, seisku ta püsti ja öelgu: taliter. Kui ei ole päris nii, istugu ja öelgu: aliter. Mõne aja pärast lahkunu ilmuski. Ta oli põrandal pikali ja lausus: TOTALITER ALITER

"Topeltelu"

See oli kõige pidulikum raamatuesitlus, kus olen käinud. Eile õhtul Estonia Valges saalis. Tervitusvein, snäkid, valged laudlinad, elav muusika. Alan Shayne ja Norman Sunshine, 2 vanahärrat USAst, kirjutasid autobiograafia oma tööst meelelahutus- ja kunstimaailmas ning nende endi pikast, 60 aastat kestnud ühiselust. Raamat sai tõlgitud eesti keelde ja Varraku poolt välja antud pealkirjaga „Topeltelu“. Eakad härrad olid ette võtnud pika reisi Tallinnasse ja viibisid ise esitlusel. Nagu ütleb kaanetutvustus, on siit „õppida kõigil, kuidas hoida pikkade aastate jooksul üleval õnnelikku, kirglikku, vastutustundlikku, truudusel põhinevat suhet, vaatamata elu keerdkäikudele, kividele ja kändudele, mis kõigile teel ette tulevad“.