Kellelgi on tarvis tähti

Praegu on küll taevas lootusetult hall ja aknaklaasi pidi nirisevad alla pikad vihmapiiskadest pärlikeed. Eile õhtul koju tulles aga vaatasin taevasse ja nägin tähti. Kodus otsisin üles luuletuse, mis ajusopis end meenutama hakkas.

Oh, kuulake!
Kui süüdatakse tähti laotuses,
siis tähendab, neid kellelgi on tarvis?
Siis tähendab – ilmtingimata vaja on,
et igal õhtul

üle katuste
üksainus tähekildki laotusesse tõuseks.

(Kirjutanud Vladimir Majakovski, tõlkijat ei tea, kuulsaks laulis Peeter Volkonski)

omnis omnium

Nii kaua kui ennast mäletan, on mind paelunud unenäod. Olen neid ikka aeg-ajalt üles kirjutanud, samas kahetsedes, et mu võimekus psühhoanalüüsi teha on peaaegu olematu. Leidsin äsja ühest kaustast u 5 a tagasi nähtud une, mis ajas mind naerma. So sophisticated :D !

Vestlesin kahe noorema mehega. Üks neist ütles: “Malibus omnium tristum esserum”. Une-ladina keeles tähendas see: kõikjal on kurjus. “Ah,” mõtlesin ma, “kas pole siiski omnis omnium”. Une-ladinas tähendas see viimane, et “kõik on üks”.

Ja ma hõljusin ruumist välja, aeda. Hõljudes mõtlesin, et just nii kergelt peabki kogu aeg elama, kui vaid saaks seda meelde jätta! Juba veerandärkvel olles tulid sõnad:

kiilitiivul

kergeil jalul

tundlatega puudutades kõike

kommentaar naiselikkusest

 Mõni päev tagasi kommenteerisin üht postitust:

Kunagi oli see minule ka küsimus. Segadusse ajas, et milline siis on see “õige” naine? On mitmeid vastandlikke stereotüüpe. Kas see, kes on pere rahakoti hoidja, sest “mehed ju on nagu suured lapsed, nad ei taipa neist asjust midagi” või see, kes võluva naeratuse saatel teeb miljardärist miljonäri? Kas tagasihoidlik ja usin pereema, kes teab iga pereliikme, isegi koera, soove, harjumusi ja vajadusi, aga jääb hämmingus mõtlema ega oska vastata, kui küsitakse tema soove ja vajadusi, või hoopis see särav kaunitar, kes “niidab mehi kui loogu” ja astub kontsade kõpsudes neist kõigist üle? Ennast ei osanud kumbagi kasti paigutada. Mida enam elan, seda enam süveneb veendumus, et sugu (ja seksuaalsus) ei ole mustvalgena paika pandavad, need on üsnagi individuaalsed. Eesmärk ei ole seega sobituda kasti, vaid leida üles see, mis on sinu sees ja leida ka julgus selle väljaelamiseks. Kõige tähtsam elus aga on kasvada Inimeseks.

Sügis on ilus sõna

SÜGIS on ilus sõna. See on nagu aeglaselt langev kirju leht. Ja sügis ise on ilus, igas vormis, ka vihmases. Eriti seostub mul sügisega Tartu, ilmselt aastakümnete taguste mälestuste tõttu.

Eile sain nautida täielikult tartulikku sügist: olin inspireerival konverentsil TÜ aulas (“Seksuaalsus ja religioon – ühisosa otsides”) ja pärast tuli jalutada läbi märja värvilise linna. Ainult Werneris jäi käimata. Werner ei ole küll enam see, mis minu nooruses, aga respektist tema ajaloo vastu astun sealt ikka läbi.

Häda igatepidi

Lugesin just ajalehest HelsinkinSanomat, et naabrite juures olevat kadunud hea tava anda ühiskondlikus transpordis istet vanematele inimestele. Eks meilgi, ja küllap mujalgi. Eile aga juhtus trammis selline lugu, et mind nähes tõusis noor naine kähku püsti ja pakkus istet. Jahmununa ei osanud muud teha, kui vedada näole naeratusegrimass, pobiseda “aitäh” ja potsatada istuma. Tükk aega vaatasin keskendunult aknast välja, nägemata midagi, püüdes mõista, mis see siis nüüd oli, kas rõõmustada kaasmaalase viisakuse üle või …
Meenus veel üks aastatetagune lugu, ajast kui olin juba väga-väga täiskasvanuna alustanud taas kõrgkoolis õppimist. Uus staatus andis ka bussisõidu soodustuse. Kui esimest korda maakonnaliini bussijuhilt piletit hakkasin ostma, küsis ta kohe, kas sooduspiletit vaja. Mu kõrvad liikusid – kas tõesti näen välja nagu üliõpilane! Teisel hetkel selgus, et ta pidas silmas pensionäri soodustust….
#eneseülenaermineontervislik

Eilne rõõm

Saiakangi aluses kohvikus käin juba kooliajast saati. Siis oli ta muidugi hoopis teistsugune, aga igal juhul linna parim. Imelised mandlikoogid ja korralik kohv, mida sai ka konjakiga (eks tegelikult muidugi brändi). Kõige tähtsam siiski teenindus. Võibolla oli see ainuke tollane kohvik, kus sind tõesti TEENINDATI. Baarileti taga olid vaheldumisi kaks Eesti-aegset prouat, omaaegse kasvatusega, mis väga erines hilisemast...
Ka nüüd istun siin aeg-ajalt, sest koogid-saiad on hääd, teeninduse kohta pole miskit halba öelda (nüüd ei ole see küll enam haruldane) ja aknast välja vaadata tore.
Täna aga tegi tuju heaks tähelepanek, et ma pole sugugi ainus, kes ninapidi moblas. Igas lauas vähemalt üks samasugune, ja nad kõik 50+ 😁