kommentaar naiselikkusest

 Mõni päev tagasi kommenteerisin üht postitust:

Kunagi oli see minule ka küsimus. Segadusse ajas, et milline siis on see “õige” naine? On mitmeid vastandlikke stereotüüpe. Kas see, kes on pere rahakoti hoidja, sest “mehed ju on nagu suured lapsed, nad ei taipa neist asjust midagi” või see, kes võluva naeratuse saatel teeb miljardärist miljonäri? Kas tagasihoidlik ja usin pereema, kes teab iga pereliikme, isegi koera, soove, harjumusi ja vajadusi, aga jääb hämmingus mõtlema ega oska vastata, kui küsitakse tema soove ja vajadusi, või hoopis see särav kaunitar, kes “niidab mehi kui loogu” ja astub kontsade kõpsudes neist kõigist üle? Ennast ei osanud kumbagi kasti paigutada. Mida enam elan, seda enam süveneb veendumus, et sugu (ja seksuaalsus) ei ole mustvalgena paika pandavad, need on üsnagi individuaalsed. Eesmärk ei ole seega sobituda kasti, vaid leida üles see, mis on sinu sees ja leida ka julgus selle väljaelamiseks. Kõige tähtsam elus aga on kasvada Inimeseks.