Jõulureedel

 

Kui lähed Kaubamajja viimase hetke jõulukinke otsima ja leiad sealt sedasama tegemas tütre ja tütretütre ja siis tulevad veel kaks poega… Muidugi istutakse siis rõõmsalt kohvilaua taha ja kingiotsimine lükkub järgmisse päeva!

 

 

Rasketest aegadest

 

Paeluv kokkuvõte käesolevast Mikitalt:

 

Rasketel aegadel hakkab metsadesse tulema rohkem hunte ja loetakse rohkem luuletusi.

Kui saan suureks...

 

Kui ma kord suureks ja targaks saan,

siis paitan vastutulevat krantsi (kes ei mõtlegi uriseda, saati siis hammustada)

ja naeratan sirelipõõsale, sest tema ju naeratas esimesena.

Ja taas on mu jaoks siis maailma ilusaim inimene Urve (või ka keegi teine),

kel puseriti hambad ja viltune nina, silmades aga kurblik headus.

Sedamoodi siis on lood, kui olen suur ja tark, selline nagu olin väikse ja targana.

 

Põgenemisest

 

Eile põgenesin argipäevast.

Sõitsin teise linna.

Kolasin majade vahel. Käisin muuseumis, jõin kohvikus veini ja ostsin vintage vaasi.

 

Täna põgenesin tagasi

argipäeva.

Panin käima pesumasina. Praadisin muna ja valasin tassi kohvi. Tegin lahti raadio: tuhanded Süüria pagulased naasevad koju.

 

Ilus või mitte

 

Kõik, mis on huvitav, ei ole alati ilus. Või ka nii: kõik, mis on tegelikult ilus, ei paista alati ilusana. Või hoopis sedasi: tegelikult ongi kõik alati ilus, lihtsalt tuleb osata vaadata ja tunda?

Hommikune ilm aknast vaadates ei olnud sõbraliku moega. Eakas inimene (uhh!!) aga peab liikuma ja seepärast panin pika sooja mantli selga ja läksin vähemasti lähipoodi. Ent juba väljas olles leidsin ilma lausa vaimustava olevat. Tuul oli tõeliselt tugev. Kahetsesin, et mul pole tiibu ega ka mitte tiibadeta lennu oskust (nagu see olemas on unenägudes).

Tagasiteel tuli tahtmine teha mõned klõpsud mitteilusatest vaadetest.

 

    

 

Täiuslike hetkede gurmaan

 

Ma olen täiuslike hetkede gurmaan.

(Kõlab ju ilusti, eks? :D )

Muusika klassikaraadiost, hea kohv ja mõni koogiamps, küünal. Ja siis – hakkab akna taga sadama laia lund.

Tunnen kaasa neile, kes pagevad sel imelisel aastaajal igava päikese kätte palmide alla :D

 

 

Kõik see habras ilu

 

Kõik see habras

          ilu

kuhu ma selle

                       mahutaksin

kui avaksin 

ukse

Seegi mis 

lukuaugust

                näha

raske on

            kanda

sellegi eest

                pagema

                            kipun

Kass ja tondilossid

 

Lihtsalt üks kass. Eile Eidaperes. Ta ootas minult midagi rohkemat, käis mul järel, ja kui ma seisma jäin, istus maha ja vaatas mulle silmi kissitades otsa (pidavat kasside vaste naeratusele olema). Kissitasin vastu, aga miskit pakkuda polnud ;( . Nii me siis lihtsalt naeratasime teineteisele.

See ämbritega maja on Eidapere vana vaksalihoone. Seal kass vist elab.

Järgmine tondiloss on Vändras, endine kurttummade kool, Baltimaade suurim puitehitis.

Sellised tondilossid ärgitavad fantaasiat, mulle meeldib...

 

 

Lükkasin voodi teise seina äärde

#argist

Lükkasin voodi teise seina äärde.

Tõusin nüüd parema jalaga.

Leidisin kapist kleidi, mida polnud kaua kandnud ja

mis ometi oli ilus mu seljas ja paras panna mantli alla,

et käia ära poes toitu toomas.

Sõitsin trammiga poodi ja jalutasin tagasi.

Märjad pruunid lehed veelombise tee peal olid

täna sama ilusad kui kuldsed ja purpursed eile.

Ma ei karda novembrit

 

Lapsena ei olnud mingit tähtsust aastaajal. Alati sai teha midagi toredat. Suuremaks saades see tasapisi muutus – kevadest sai ilus ja helge aeg, hilissügis tekitas masendust. Nii kippus see olema aastakümneid. Nüüd, veel suuremaks saanuna ;) olen meelde tuletanud võimaluse nautida igasugust ilma igasugusel aastaajal. Eile nautisin südamest tuulist ja vähevärvilist päeva linnast väljas. 

 

Tuul, kõdunevad lehed, varemed… Kas pole ilus?

 

 

Ambedo jt

 

Lugesin, et Tartu Uues Teatris etendub lavastus nimega “Abrakadabra”, mis põhineb väljamõeldud sõnadel. Eeskujuks on John Koenigi teos „Dictionary of Obscure Sorrows“. Meenus, et see raamat mul ju kodus olemas. Ostsin Amazonist mõni aasta tagasi. Lugesin teda õhtuti andunult mitu aega, seejärel, nagu kõik asjad, nii head kui halvad, ununes. Otsisin ta nüüd üles ja lehitsen uuesti. TUTi kodulehel on iseloomustatud sõnastikku kui poeetilist kogumikku sõnadest ja nende seletustest, “mis püüavad tabada tundeid, mida me kõik oleme tundnud, kuid pole senimaani osanud sõnadesse panna.” Tõdetakse ka, et need on küll väljamõeldud sõnad, ent tegelikult on seda ju kõik sõnad.

Nendes sadades sõnades peitub palju kirjeldusi tuttavatest tunnetest, aga ka selliseid, mille kogemine puudub. Minu lemmiksõna on ‘ambedo’ – a momentary trance of emotional clarity. Ühel ootamatul hetkel haakub kõik, mida näed – kingapaelad, pilved, vihmatilgad, möödaminejad… ja sa saad äkki kõigest aru. On vaikus, rõõm, rahu ja tänulikkus. Oled olemas.

Aga see on hetk. Hetked teatavasti mööduvad. Ja taas on

anoscetia – the anxiety of not knowing “the real you”

kudoclasm – a cascading crisis of self-doubt

chtosis – the awareness of how little we really know

 

kell

 

#argist

Palju aastaid on mu seinal kell.

Täna aga märkasin,

et ta näitab ka sekundite kulgu.

 

 

Kas Kuu on rahul...

 

Kas Kuu on rahul, et on Kuu?

või ta tahaks olla Päike? või keski muu?

On prototähe unistuseks saada päristäheks

(või jääb sellest väheks)?

Ja kas teavad suured tähed,

et kord käib kõva pauk ning järgi jääb - must auk?

Ei tea ma kuust, kuid ise tahtsin olla keski muu

ja päristäheks saada oleks meeldin’d küll.

Must auk? Ei tea...

Eks ütle ju ka teadlane:

”Mustas augus on aine seisundis, mida hetkel ei mõisteta.”

lähtekeele õige valiku vajadusest...

 

ma tõlgin kõike mis näen

mis tunnen

et anda mõtet ja mõista

 

õhtul vaatan üle

ja tõmban maha mõnedki read

sest mõnikord eksin lähtekeele osas

 

 

Hetke ilu

 

Ilus elu koosneb ilusatest hetkedest.

Näiteks sellistest nagu eile õhtul Raplas. Silmailule lisaks oli hetkes ka muusika – see pink mängis ilusat meloodiat.

 

 

Taas lapseks

 

Vananedes pidi inimene jälle lapseks muutuma,

- oh, ärge solvake mind, mul on kõrgharidus!

 

Täna hommikul aga märkasin, et

hambaharjatopsid vannitoa riiulil on

tegelikult värvilised:

üks punane kui õunapale,

teine sidrunkollane ja

kolmas kui suvine taevas.

 

Ma olin nii rõõmus, et võin 

keset elu olla kui laps!

Kultuurne pere

 Kui sul on nii kultuurne pere, et reede õhtul balletti vaatama minnes kohtad teatris oma poega ja oma tütart...

 

 

 

 

Luuletasin...

 

ma eelistan hommikut ja õhtut

 

laps olla või vanaks saada

 

naerda

teadmata veel vaevadest

 

ja naerda

kui andestanud vaevad

 

 

Raamatuhuvilised eestlased

 (Mustamäe koguduse ajalehele)

Eestlased olla Euroopas ühed suurimad raamatuhuvilised. Loevad, kirjutavad, kirjastavad ja korraldavad kirjandusele pühendatud üritusi, mis ei jää ainult kitsa ringi rõõmuks. Üks neist on Kirjandustänava festival, mis tänavu septembris juba kaheksandat korda Kadriorus aset leidis. Paik on selleks väga sobiv - Koidula tänav, kus asuvad Tammsaare, Vilde ja Undi muuseum.

Palju festivalil pakutavast toimub samaaegselt, ja see teeb valiku raskeks. Mina valisin jalutada ühest kohast teise, et võtta palakesi paljust.

Ühes telgis tutvustab Imbi Paju oma lasteraamatut «Kadrioru aednik”. Saan teada, et see on lugu väikesest Käbist, tema kokkukasvamisest kodumaa ja selle loodusega. Pean ostma lastelastele, mõtlen. Teises kohas toimub otseülekanne Vikerraadio saatesse “Loetud ja kirjutatud”, kus Maarja Vaino vestleb Tõnu Õnnepaluga tema teoste "Siinpool vaikust" ja "Paradiis" teemadel. Taas saan imetleda (ja kadestada) Õnnepalu oskust näha, tunda, mõtestada ja sõnastada. Kolmandas ajab K.-M. Sinijärv juttu majandusanalüütik Peeter Koppeliga tema artiklikogumikust “Tasuta lõunaid pole olemas”. Vestluse lõpus ärgitab Koppel intoverte küsimusi esitama, sest just neil olla kõige huvitavamad küsimused, millele aga küsimata jäänuna ei saa vastata.

Mitukümmend minutit istusin Luulesillal Luigetiigi paviljonis ja nautisin salvestatud eesti luulet. Mõnikümmend minutit seisin Vilde muusuemi ees EiKi akustilist kontserti kuulates (kas võib olla kedagi, kellele see kena noormees ei meeldi?).

Uurisin kirjastuste lette. Hämmastusin, kui palju on meil omanäolisi väikekirjastusi. Teatavasti aga on raamatute hinnad üsna kõrged ja nii piirdusin vaid W. C. Williamsi luulevalikuga kirjastuselt Salv. Boonusena pühendus esilehele raamatu tõlkijalt Rein Raualt.

Tänaval kohtusin tuttava kirjanikuga, kes ütles, et võtab igal aastal selle päeva vabaks, ning läks seejärel Hargla uut romaani ostma.

Sain osa paljust, aga paljust ka ei saanud. Ei ostnud teatripileteid, ei osalenud viktoriinis, ei proovinud kätt kalligraafias, kuulamata jäi hulk põnevaid esitlusi ja arutelusid. Ilma jäin ka kiluleibadest hoovikohvikus Viplala - need söödi kiiresti ära.

Kärbestest

 

Nädalaid ei mäleta ma kärbseid toas.

Täna hommikul aga üllatas mind üks selline. Järjekindlalt tahtis ta istuda mu käe peale, eelistas isegi lausa näpuotsa. Mitmeid kordi ajasin ta eemale, küll leebemalt, küll rangemalt. Tuli tagasi. Kui mujale ei saanud, siis istus vähemasti arvuti lahtisele kaanele, näoga minu poole. Ma ei teadnud, kas solvuda tema ebaviisakusest või pidada seda hoopis poolehoiu märgiks. Mõne aja pärast läksin kööki vaatama, mis külmkapist leida. Esmalt leidsin surnud kärbse. Pea genereeris kohe liigutava loo: see õnnetu kärbes külmikus oli sinna hiljuti kogemata jäänud ja külmunud. Mind piirav kärbes oli näinud, kuidas kaaslane külmikusse kinni jäi ja tahtis nüüd mu tähelepanu sellele juhtida ning mind suunata teda päästma. Hiljaks jäi, ei mõistnud me teineteise keelt.

(Ah, ärge tulge mind õpetama, et kärbestel pole ei kaaslasi ega tundeid!)

Vanavanematepäev

 

Küll tahaks teada kasvõi mõne eelneva põlve tõelist elulugu! Mitte lihtsalt fakte, mida saab leida arhiividest, vaid nende mõtteid, tundeid, suhteid, suhtumisi jms, mis annab inimesele isikupära.

Mina olen näinud mõlemat vanaema. Isa ema siit ilmast lahkumise ajal ootasin ma oma esimest last, ema ema lahkumise ajal olin 4-aastane. Läks hulk aega, enne kui hakkasin mõistma, et nemadki olid kunagi lapsed, neiud, naised, mitte ainult minu vanaemad. Neilgi olid oma unistused ja pettumised, kibedused ja leppimised.

Vanaisasid pole kumbagi näinud. Isapoolne jäi sõtta, temast on vähemasti pilte olemas. Emapoolset ei mäletanud ema isegi. Ah, kuidas ma lapsena tahtsin, et oleks mul üks halli habemega mõnus vanaisa! Mõnikord mõtlen, et ehk mõtlesid nemadki omal ajal sellele, et kord saab neil olema lapselaps ja püüdsid kujutleda milline ta võiks olla ja mida võiks üheskoos ette võtta…

Igatahes teadke, et ma teid armastan! 

 

Räägin ausalt

 

Kõik muudkui “avaldavad” ja “räägivad ausalt”. Nii oma eraelust, iluoppidest, hobidest kui mistahes asjadest veel. (Lähtun pealkirjadest, mis ka oma huvi puudusel paratamatult silme ette jäävad.) 

Ma ka avaldan. Räägin ausalt, et mulle meeldib vaadata telekast “multikaid” (nagu me neid nimetame nende lihtsuse ja lihtsameelsuse tõttu). Selliseid nagu nt “Isa Brown”, “Grantchester” jpm. Nüüd hakkas ETV hulga aastate tagant taas näitama seriaali “Südameasi” (Heartbeat). Vaatan mõnuga. Midagi tõsisemat ja dramaatilisemat vanainimese süda ja ajud enam välja ei kannata.

Varjatud maailmade avardumine

 

Ida-Euroopa autsaiderkunsti näitus “Varjatud maailmade avardumine” toimub üheaegselt kolmes Eestimaa linnas – Valgas, Viljandis ja Tartus. Möödunud nädalal sai Valgas asuv osa läbi vaadatud, eile käisime Viljandis, jääb veel Tartu. Peatuse tegemist nõudsid ka teele ette jäänud Paide. Väätsa, Türi, Võhma.

Juhtus olema üks neist kolmest päevast nädalas, mil see kohvik lahti on. Mu lemmik Paides.

Paides on üks huvitav koht minusuguse jaoks – Paide Suur Kirbuturg. Seda peab üks Soomes elav egiptlane. Mitu suurt ruumi on täidetud sõna otseses mõttes kila-kolaga. Peamiselt Soome kirbukate ülejäänud kaup. Mulle meeldib see selle poolest, et pakub arvatavasti samasugust naudingut kui arheoloogile tema töö. Palju on üleliia kulunut, veidi katkist vms, aga selle keskelt võib leida midagi, mis (vähemasti minu jaoks) huvitav. Hinnad on madalad, nii nagu sellise kauba puhul sobilik. Selle kirbuturu väiksem haru on Võhmas. Nende kahe poe peale kokku sain mitu asja, nt selle sinise heas seisukorras Pentiku küünlahoidja. Punane oli kodus juba olemas ühes Soome Pentiku esinduspoes käimisest saati.

Väätsa mõis jäi leidmata millegipärast. Küll aga sai leitud vana hoone, mille kõik seinad täis sellist toredat loomingut

Autsaiderite kunsti näitusel on võrdne tähendus piltidel ja looja elulool. Igasugused autsaiderid on mind noorest saati huvitanud, sest tegelikult annavad nad olulist teavet inimese, maailma ja maailmaülese kohta. Ja nagu olen alles vanuigi aru saanud, siis see ongi kogu mu elu läbiv huvijoon. Tulemused küll tagasihoidlikud. 

 Esindatud olid ka kodumaised loojad. Siin nt Valdek Tiirik, kes teab kõike rongidest ja rongijaamadest.

Ma keeldun lahkumast Viljandist enne, kui olen saanud einestada Fellinis!