keelest

 "At the end of the year I could read the language but by then I had come to the conclusion that people who make out that “literature is so much better in the original” are just idiots who want you to know how clever they are to have mastered a language. No matter how fluently you know a language, you will never read a book in the way a native speaker will read it. So it’s pointless to make out that anyone is “missing something” by reading a book in translation."

 Selles on iva. Keel ja maailma tajumine on kindlasti seotud, kuid kuihästi iganes äraõpitud keel ei muuda siiski inimest. Avardab, jah, aga ei muuda. Ja lisaks keelele on veel kultuur ja ajalugu. Selle artikli kirjutaja räägib "Meister ja Margaritast". Ka suurepäraselt vene keele oskaja inglane/prantslane/soomlane jne ei mõista seda teost samal moel kui nõukogude tegelikkuses kasvanud põlisvenelane. Seega siis võib rahulikult lugeda lihtsalt head tõlget :)

(https://www.theguardian.com/commentisfree/2014/aug/19/master-margarita-bulgakov-satire-russia)

Marelle ja riidepuu

Riidepuu läks katki, kleiti ei saanud enam panna stangele, kust klienditeenindaja oleks selle oma kohale ära viinud. Marellele meenus, et ühes pikas pluuside rivis oli ta näinud tühja riidepuud. Ma otsin selle üles, panen kleidi selle peale ja viin siis proovitud riiete stangele, mõtles ta.

See pidi olema seal poe tagaotsas. Nii, aga ei ole ju... Marelle oli hoolikalt lausa kolm paralleelset rivi läbi lapanud. Kõik puud oli täis, ei ühtegi tühja. Ilmselt oli klienditeenindaja seda märganud ja kas ära viinud või mingi rõivatüki sellele asetanud. Mis ma nüüd teen, oli Marelle kimbatuses. Ta kohendas proovitud kleiti käsivarrel. See oli muidu ilus kleit, aga ei olnud õigetes mõõtudes. Aasta tagasi oleks see hea leid olnud, kuid selle aasta jooksul oli liiga palju saia ja pähklivõid söödud. Lohutussöömine, öeldakse selle kohta. Nüüd tuleks see kleit tagasi panna, aga see vastik riidepuu, mis katki läks...

Mõne puu peal on ainult napp pluusike, libistaks kaks sellist ühe puu peale ja võtaks vabanenu oma kleidi jaoks? Marelle valis välja kaks ligistikku olevat puud, kummalgi peal vaid väike õlapaeltega suvepluus. Ta hakkas lahti harutama neist ühe õlapaelu riidepuu konksu küljest, need olid üsna segaselt sinna ümber keerutatud. Stangede vahekäik oli olnud inimtühi, aga just nüüd oli tarvis kahel naisel sinna jalutada. Ma ei saa ju teiste nähes sellist veidrat aktsiooni läbi viia, ahastas Marelle mõttes. Mine tea, mis nad arvavad, võibolla näiteks, et tahan varastada. Naised ei kavatsenudki lahkuda, pikalt ja põhjalikult sorisid nad riietes ja arutlesid omavahel. Marelle pidas paremaks minna järgmisesse vahesse. Seal läks aga samamoodi: enne kui ta jõudis oma kava teostada, tekkis sinna inimesi.. Marelle süda hakkas juba kõvemini lööma ja pea kergelt valutama. Pidi see puu katki minema! Järgmiseski vahes kordus sama lugu. Vähe sellest, et lihtsalt mõni inimene, lisaks tuhises otse tema kõrvale väike käbe klienditeenindaja, kes tõi oma kohale mõned proovitud pluusid. Möödaminnes heitis ta pilgu ka Marellele. Nagu kuri kiusaks! Just nüüd on kõigil vaja siia tulla! Mis ma teen, kuhu panen oma kleidi?! Lausa nutt tuli kurku. See väike klienditeenindaja tuli juba teist korda. Marelle oli valmis kuulma kurja küsimust: mis te teete siin? miks te käite siin vahedes edasi-tagasi? Ja üldse, kus on selle kleidi puu, mis teil käsivarrel on? Klienditeenindaja läks mööda. Aga võibolla läks ta kedagi kutsuma, mõnda ülemust näiteks? Meeleheide halvas Marelle. Ta läks kassasse ja maksis 8 eurot kleidi eest. Mis teha. Küll ta homme selle kuhugi uuskasutusse ära viib.

Miks sa ei andnud kohe kleiti klienditeenindaja kätte ja ei öelnud, et sorry, puu läks katki? imestas Aadu, kui kuulis juhtunust.

         

Põlatud headus

Umbes 45 aastat tagasi kirjutasin, paar päeva tagasi natuke kohendasin.
Olin maailmavalus (Weltschmerz). Olen ju praegugi....
(Ja juba ongi fb-s tekitanud küsimuse augud ja narmendus :) )

Sihitult longib headus

mööda laia ilma

pakub ennast teab kus

ehk keegi teda silmab

seisatab laternapostide all

peatub vaateakende ees

kaelas narmendav sall

sukkadel augud sees

ehk keegi teda märkab

ehk võtab vaevaks

ehk keegi lõpuks ärkab

ja kasvõi korraks

on maa peal taevas

sõnad ja luule

Meie kasutame kirjutamisel 32 tähte. Umbes nii, veidi rohkem või veidi vähem on see teisteski ladina tähestikku kasutavais keeltes. Neist paarikümnest tähest aga moodustatakse tuhandeid ja tuhandeid sõnu. Inglise keeles näiteks olevat vähemasti veerand miljonit sõna.

Välja valida sellest tohutust, paarikümne tähe abil moodustatud sõnadehulga seast just need mõned, mis omavahel sobivad ja lugejat puudutavad – see ongi luule. Mõnikord loed ja mõtled, kuidas küll kirjutaja tuli selle peale, et valida selliseid sõnu ja ühendada need nii huvitaval viisil. Mõnikord loed ja mõtled, kuidas ma küll ise ei ole kunagi tulnud selle peale, et need lihtsad sõnad sel lihtsal moel järjestada ja oma elu elama saata... Nii lihtne näib ju olevat kirjutada: Hall on taevas ja must on maa. / Sajab ja sajab lõpmata. Ometi tuli selle peale ainult Gustav Suits. Või isegi : Porine hommik/ Lehtedes sahistavad/ Hiired ja siilid . Need sõnad taipas haikuks kirjutada 7-aastane koolitüdruk.

Haapsalu hõngu

Haapsalu on alati hea valik. Kuigi, jah, selgub, et veel parem valik on ta nädala teises pooles. Muuseumid on avatud alles kolmapäevast ja isegi mõned toitlustusasutused on lahti vaid alates neljapäevast või reedest. Seega tuli päeva veetmise plaane veidi korrigeerida. Igatahes lemmiksöögikohad Beguta (taimetoidukohvik) ja Müüriääre said siiski läbi käidud (õigemini: läbi istutud) ja endiselt rahule jäädud. Muuseumide asemel aga, noh, külastasime teise ringi kauplusi... Meri oli õnneks kohal ka nädala esimesel poolel, lisaks veel päike ja (minu jaoks liignegi) soojus. Ka vanalinna majakesed ja tänavakesed olid ikka olemas. Ühesõnaga: Haapsalu hõngusest ilma ei jäänud.

Avastus oli mu jaoks nimeliste pinkide rohkus ja mitmekesisus. Tuntud ja tundmatud nimed, organisatsioonid, sündmused. Nähtud pinkidest jäi enim meeli köitma salapärane „Pühendusega TIINA’LE „mees Eiffeli torni alt””. 

 

perekond

“After all,” she concludes, “the world is so fucked, all we have is each other; we have to take care of the people around us.” (Nii ütles kunagi üks fotograaf, Amanda Charchian)
Kas pole tore, et meil on siiski inimesed ümber? Ja et me siiski hoolime ja hoolitseme. Eriliselt tore, kui seda teevad oma lapsed. Ega see siin ilmas nii endastmõistetav polegi ju.
Minul oli igatahes armas emadepäev, parasjagu kodumaal viibivate lastega üllatuslõunasöögil (F-hoones).

Lapsi ja lapselapsi.

lilli ja kooke ja jooke

terra incognita

Ida-Virumaa on minu jaoks olnud üsnagi terra incognita. Rakverest edasi olen suhteliselt harva sattunud. Ja Narvas olen pika elu jooksul viibinud vaid paar tundi kaugel nõuka-ajal. Võtsin möödunud nädalal ette selle lünga täitmise ja olen väga rahul. See oli eksootika :) . Kõrvalhüppest Viivikonnasse juba postitasin, peale selle aga sai põigatud ka Kohtla-Järvele ja Sillamäele.

Umbes Kohtla-Järvest algas teine maailm. „Mitte midagi siin ei ole,” arvas kohalik antiigipoodnik. (Lisan foto tema mõnusast poekesest, kust ostsin paar postkaarti.). Siiski midagi oli. Ühel pingil istus vanaisa väikse tüdrukuga ja söötis tuvisid. Miks neid sööta, küsis tüdruk. Nendel on ka vaja kõht täis saada, väiksematest ja nõrgematest tuleb ikka hoolt kanda, vastas vanaisa. (Pilt lisatud.)

Sillamäel käisin viimati samal ajal kui Viivikonnas, st siis u 50 aastat tagasi, kui külastasin aeg-ajalt tädi. Tollal oli see kinnine linn ja seetõttu ilusam, puhtam ja kaubarohkem kui ümbruskonna asustatud paigad. Ilu ja puhtust on seal nüüdki.

Olin unustanud kuupäeva, Narva tuletas selle kohe meelde – 9. mai! Oranži-mustatriibulised lindid rinnas ja autodel, nelgid laste, naiste ja meeste käes ning mälestusmärkide jalameil. Mingi rongkäik. See kõik toimus rahulikult. - Olen kuulnud, et Narvas ei saavat eesti keelega läbi. Meil seda probleemi ei tekkinud. Nii teenindajad söögikohtades kui valvuritädid muuseumis said meist aru ja ka vastasid püüdlikult riigikeeles. Ühega neist läks ka pikemaks jutuks rahvastest ja rahvustest ja riikidest jms. Tema vaatenurk oli üldhumaanne – kõik inimesed peavad hästi läbi saama, valitsused meie eest meie elu ei ela, kes on tulnud teise rahva keskele elama, peab ikka seda rahvast austama. - 

 Mis mind aga sügavalt kurvastas, oli muuseumis ülal olev laste joonistuste näitus. Andekad lapsed, aga millises mõtteilmas nad elavad. 21. sajandi Euroopas. Õigeusu kirik ja armee (no ilmselt mitte Eesti sõjavägi..)

Päeva punkt aga oli Art Club Ro-Ro, mille leidsime jõe äärest. See oli selline kohvik-baar, mis sobiks nt Telliskivi Loomelinnakusse, aga oli vast põnevamgi. Esimese hooga tahtsin tagurpidi tagasi minna, muusikavaliku pärast. Neid laule kuulsin viimati aastakümneid tagasi (Ot chevo nachinajetsa rodina..., Idjot voina svjašonnaja.. jms). Astusime siiski sisse, teades, et see lihtsalt on selle päeva valik ja muul ajal kuuleb seal nt head jazzi elavas esituses. Kogu see atmosfäär oli ’exciting’, vareenikud väga hääd, olemas oli täiesti lokaalne kass, kes u 10 min veetis meie kõrval aknalaual ja järgnevad 5 min meie laua peal; kahjuks küll polnud vein suurem asi, aga see ei rikkunud rõõmu. Juba selle paiga pärast lähen kindlasti uuesti Narva!

Vareenikud ja vein Ro-Ros:

 Kass lahkub meie seltskonnast

 Kellele Võidupüha, kellele....

 Siin kohal saad mõelda piiridest meie maailmas

 Meri, päike ja mina...

 Sillamäe on endiselt kena ja puhas

 Antiigipoeke Kohtla-Järvel

 Nõrgemate eest peab hoolt kandma :)

Teekaaslane

mäletusi otsimas

Taevaalune on tulvil lindude hõisetest. Puud pakatavad elutungist. Päikesekollased võililled rõõmustavad keset rohelist rohtu. Kõikjal on elu oma pillavas külluses.

Kunagi oli elu ka selles asulas. Igas majas elasid inimesed, hullasid lapsed, armastasid ja tülitsesid täiskasvanud, tegid tööd ja puhkasid nagu oskasid. Nüüd ei ole siin ühtegi inimhäält, on vaid lagunenud majad kahel pool tänavat. Kusagil siin peavad olema ka mälestused. Otsin neid. Otsin maja, kus elas mu tädi, kes tegi imelisi vareenikuid mustikatega. Kooli, kus töötas tädimees, õue, kus tädipojaga mängisime, parki, kus täditütrega jalutamas käisime...

#viivikonna

väljendada iseennast, olemata ise keegi

„Olen sattunud kirjandusse sellepärast, et see oli vahest kõige lähemal sellele, mis on minu päris ala. Aga mis see päris ala on? See on see, millele ma otsin nime ja ei leia. Tegelikult võibolla ei otsigi enam, pigem otsin võimalust seletada teistele, et sellist ala, sellist lahtrit pole õieti olemaski. See oleks luuletada, olemata luuletaja; kirjutada, olemata kirjanik; filosofeerida, olemata filosoof; teenida Kristust, olemata kristlane; teenida Buddhat, olemata buddhist; väljendada iseennast, olemata ise keegi.“ 

Nii kirjutas Jaan Kaplinski 1980ndatel. Mulle näib, et mõistan seda.

Kummaline Raikküla

Mõnikord mõnes kohas tekib kummaline tunne. Ootamatult. Vaatad lihtsalt midagi, nt lagunenud Raikküla mõisa, ja äkki sa nagu ei olekski siin ja praegu. Nagu ei olekski päris sina oma elu ja oma maailmaga. Või õigemini küll vist ikka oled, aga tunned nagu ka midagi muud. See on selline veidi kõhe ja ometi ligitõmbav. Ei teagi, kas minna edasi või tagasi... 

 

Uurisin netist mõisa kohta. Teadsin küll, et on seotud Keyserlingidega, aga maja enda ajalugu ei teadnud. Selgus, et pärast  Hermann von Keyserlingi lahkumist (kui revolutsioon oli võtnud kogu tema vara) paiknes seal hoones lastekodu ja seejärel erirežiimiga laste internaatkool. Kaks kasvandikku panid maja põlema ja hoolimata mitmest katsest polegi õnnestunud seda enam taastada. Kas see on kuidagi seotud selle kummalise kogemusega?

Igatahes tekitas Raikkülas käimine huvi uurida HvK-i maailma. Esimese hooga põrkusin tagasi, kui lugesin, et oli mõjutet Nietzschest, kes sugugi mu lemmik pole. Tundub aga, et tal siiski oma suund. 

Ignorandina näib mulle, et 20.saj alguse vaimsuses oli tugevalt esitet püüd traditsioonilise euroopa vaimsuse sidumisele teiste kultuuride vaimsuse ja esoteerikaga. Mingi universaalse tarkuse otsingud?

 "Keyserling leidis, et seda püüdlemist tarkuse poole ei saa väliselt esindada ei kirik ega ülikool; selleks on vaja institutsiooni, mis astuks välja olemise kui terviku eest, koolitaks välja tarku ja pakuks neile tegutsemisvõimalusi"

Siin mõned populaarsed tsitaadid temalt:

The significance of life is life itself.

The greatest American superstition is a belief in facts.

It is hardly possible to estimate how many marriages fail to prosper or are actually ruined because the man lacks any inkling of the art of love.

The majority of great men are the offspring of unhappy marriages. 

 

Parem vaade kuule

Umbes 200 aastat tagasi elas Jaapanis mees nimega Ryōkan. Ta oli eraklik buda munk, tuntud peamiselt oma luule ja kalligraafia poolest. Temast ja ta luulest võiks palju kirjutada. Praegu aga sellest, et ühel õhtul pärast metsas jalutamist tuli ta koju, oma lihtsasse hütti mäejalamil, ja avastas, et seal on käinud varas. Läinud oli tema ainuke maine vara – kalligraafiasulg, kerjakauss ja tekk. Ryōkan istus maha, vaatas aknast välja ja kirjutas:

The thief left it behind:
the moon
at my window.

(Selle jättis varas endast maha: kuu minu aknas.)

Sadakond aastat varem kirjutas samurai ja poeet Mizuta Masahide:
 

       Since my house burned down
       I now own a better view
       of the rising moon

(Nüüd, mil mu maja on maha põlenud, näen paremini tõusvat kuud.)

Mulle meeldib selline ellusuhtumine. Ometi, vaadates ise oma aknast täiskuud, rõõmustan: mul on katus pea kohal, seinad ümber, ja kogu mu vähene vara (peaasjalikult second-hand rõivad ja hulk läbilugemata raamatuid) on täiesti olemas.

 Ryokan with his bowl. Tsukioka Yoshitoshi 1839-1892