terra incognita

Ida-Virumaa on minu jaoks olnud üsnagi terra incognita. Rakverest edasi olen suhteliselt harva sattunud. Ja Narvas olen pika elu jooksul viibinud vaid paar tundi kaugel nõuka-ajal. Võtsin möödunud nädalal ette selle lünga täitmise ja olen väga rahul. See oli eksootika :) . Kõrvalhüppest Viivikonnasse juba postitasin, peale selle aga sai põigatud ka Kohtla-Järvele ja Sillamäele.

Umbes Kohtla-Järvest algas teine maailm. „Mitte midagi siin ei ole,” arvas kohalik antiigipoodnik. (Lisan foto tema mõnusast poekesest, kust ostsin paar postkaarti.). Siiski midagi oli. Ühel pingil istus vanaisa väikse tüdrukuga ja söötis tuvisid. Miks neid sööta, küsis tüdruk. Nendel on ka vaja kõht täis saada, väiksematest ja nõrgematest tuleb ikka hoolt kanda, vastas vanaisa. (Pilt lisatud.)

Sillamäel käisin viimati samal ajal kui Viivikonnas, st siis u 50 aastat tagasi, kui külastasin aeg-ajalt tädi. Tollal oli see kinnine linn ja seetõttu ilusam, puhtam ja kaubarohkem kui ümbruskonna asustatud paigad. Ilu ja puhtust on seal nüüdki.

Olin unustanud kuupäeva, Narva tuletas selle kohe meelde – 9. mai! Oranži-mustatriibulised lindid rinnas ja autodel, nelgid laste, naiste ja meeste käes ning mälestusmärkide jalameil. Mingi rongkäik. See kõik toimus rahulikult. - Olen kuulnud, et Narvas ei saavat eesti keelega läbi. Meil seda probleemi ei tekkinud. Nii teenindajad söögikohtades kui valvuritädid muuseumis said meist aru ja ka vastasid püüdlikult riigikeeles. Ühega neist läks ka pikemaks jutuks rahvastest ja rahvustest ja riikidest jms. Tema vaatenurk oli üldhumaanne – kõik inimesed peavad hästi läbi saama, valitsused meie eest meie elu ei ela, kes on tulnud teise rahva keskele elama, peab ikka seda rahvast austama. - 

 Mis mind aga sügavalt kurvastas, oli muuseumis ülal olev laste joonistuste näitus. Andekad lapsed, aga millises mõtteilmas nad elavad. 21. sajandi Euroopas. Õigeusu kirik ja armee (no ilmselt mitte Eesti sõjavägi..)

Päeva punkt aga oli Art Club Ro-Ro, mille leidsime jõe äärest. See oli selline kohvik-baar, mis sobiks nt Telliskivi Loomelinnakusse, aga oli vast põnevamgi. Esimese hooga tahtsin tagurpidi tagasi minna, muusikavaliku pärast. Neid laule kuulsin viimati aastakümneid tagasi (Ot chevo nachinajetsa rodina..., Idjot voina svjašonnaja.. jms). Astusime siiski sisse, teades, et see lihtsalt on selle päeva valik ja muul ajal kuuleb seal nt head jazzi elavas esituses. Kogu see atmosfäär oli ’exciting’, vareenikud väga hääd, olemas oli täiesti lokaalne kass, kes u 10 min veetis meie kõrval aknalaual ja järgnevad 5 min meie laua peal; kahjuks küll polnud vein suurem asi, aga see ei rikkunud rõõmu. Juba selle paiga pärast lähen kindlasti uuesti Narva!

Vareenikud ja vein Ro-Ros:

 Kass lahkub meie seltskonnast

 Kellele Võidupüha, kellele....

 Siin kohal saad mõelda piiridest meie maailmas

 Meri, päike ja mina...

 Sillamäe on endiselt kena ja puhas

 Antiigipoeke Kohtla-Järvel

 Nõrgemate eest peab hoolt kandma :)

Teekaaslane