Mõnikord mõnes kohas tekib kummaline tunne. Ootamatult. Vaatad lihtsalt midagi, nt lagunenud Raikküla mõisa, ja äkki sa nagu ei olekski siin ja praegu. Nagu ei olekski päris sina oma elu ja oma maailmaga. Või õigemini küll vist ikka oled, aga tunned nagu ka midagi muud. See on selline veidi kõhe ja ometi ligitõmbav. Ei teagi, kas minna edasi või tagasi...
Uurisin netist mõisa kohta. Teadsin küll, et on seotud Keyserlingidega, aga maja enda ajalugu ei teadnud. Selgus, et pärast Hermann von Keyserlingi lahkumist (kui revolutsioon oli võtnud kogu tema vara) paiknes seal hoones lastekodu ja seejärel erirežiimiga laste internaatkool. Kaks kasvandikku panid maja põlema ja hoolimata mitmest katsest polegi õnnestunud seda enam taastada. Kas see on kuidagi seotud selle kummalise kogemusega?
Igatahes tekitas Raikkülas käimine huvi uurida HvK-i maailma. Esimese hooga põrkusin tagasi, kui lugesin, et oli mõjutet Nietzschest, kes sugugi mu lemmik pole. Tundub aga, et tal siiski oma suund.
Ignorandina näib mulle, et 20.saj alguse vaimsuses oli tugevalt esitet püüd traditsioonilise euroopa vaimsuse sidumisele teiste kultuuride vaimsuse ja esoteerikaga. Mingi universaalse tarkuse otsingud?
"Keyserling leidis, et seda püüdlemist tarkuse poole ei saa väliselt esindada ei kirik ega ülikool; selleks on vaja institutsiooni, mis astuks välja olemise kui terviku eest, koolitaks välja tarku ja pakuks neile tegutsemisvõimalusi"
Siin mõned populaarsed tsitaadid temalt:
The significance of life is life itself.
The greatest American superstition is a belief in facts.
It is hardly possible to estimate how many marriages fail to prosper or are actually ruined because the man lacks any inkling of the art of love.
The majority of great men are the offspring of unhappy marriages.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar