Ela kaua

„Numerous studies have shown that art and music can help soothe chronic pain, stave off symptoms of dementia and Alzheimer’s disease and accelerate brain development in young children.

Now, there is evidence that simply being exposed to the arts may help people live longer.”

Alustasin tervise- ja pika elu programmiga eile. Helsingi, Ateneum ;)

 

Jõuluöö

Eile kella kolme ajal öösel laulis Põhja-Tallinnas lind. Laulis, mitte ei kraaksunud, kiljunud ega muud säärast.

Tean väga vähe, peaaegu et mitte midagi lindude kommetest ja elulaadist. Pidasin seda igatahes väga tavatuks ja tahan uskuda, et see oli jõuluöö ime...

Kirjanike Majas

Sellest ei ole küll sadat aastat möödas, aga eelmisel sajandil oli see igatahes, kui viimati Kirjanike Majas käisin. Kunagi sai seal veedetud märkimisväärselt palju aega. Ega minul endal selle majaga mingit asja polnud, aga tollane sõbranna oli osanud end sinna tööle saada, tegelikult lausa elamagi pärast seda, kui kodus emaga riidu läks. Täna siis astusin taas sellest uksest sisse. Käisime Maarja Kangro tõlkeluulekogu „Varietee” esitlusel. Küsitles teda Märt Väljataga, muusikaga ilmestas õhtut Kadri-Ann Sumera.

Luule oli huvitav, vestlus sujus hästi, muusika oli kena. Eriti aga meeldib mulle jälgida inimesi, nad on sageli kas ilusad või huvitavad või mõlemat või omapärased (mis on ju samuti huvitav). Täna näiteks korjas üks saami mütsiga vanaproua, keda olen varemgi kohanud siin-seal, raamatu esilehele autogramme kõikidelt üritusel viibijatelt.

 

Pesen vannitoas hambaid.

Mul on vannituba.

Mul on hambad.

Mul on tütar, kes laulab

teisel pool seina.

Mul on tütar, kes tahab laulda

ja laulabki.

Sellest peaks piisama.

(Valerio Magrelli; tõlkinud Maarja Kangro)

Trammiga Metropolitan Operasse

New Yorgi Metropolitan Operas, lahkumata kodulinnast, mis teatavasti ei ole mul New York. Lihtsalt istusin trammi peale, väljusin Hobujaama peatuses ja läksin diagonaalis üle risttee. Piletid ooperile „Akhnaten” olid küll juba ammu võetud. Kuna tegu oli Philip Glassiga, olid mu positiivsed eelarvamused üsna suured, aga etendus suutis neid veelgi ületada. Hiilgav lavastus, nimiosa laulnud kontratenor Anthony Roth Costanzo loodud lummav tegelaskuju ja see aegumatu teema, mis ikka kaasneb religiooniga: institutsioonid, mille eesmärk on säilitada iseennast versus „värske tuul”, keegi, kes on tunnetanud ja mõistnud midagi enamat elu olemusest. Minu vaimustus on sügav ja siiras. 

14.sajandil e.m.a ülistas Akhenaten ainujumalat, kõige loojat ja ülalhoidjat:  

 

How manifold it is, what thou hast made!

They are hidden from the face (of man).

O sole god, like whom there is no other!

Thou didst create the world according to thy desire,

Whilst thou wert alone: All men, cattle, and wild beasts,

Whatever is on earth, going upon (its) feet,

And what is on high, flying with its wings.

etc

Tartu, mu arm!

Tartu, mu arm! Seekord (reedel) naisteoloogide ühendusega päeva veetmas. Kosutust ihule, hingele ja vaimule. Ihu poolelt mulle väga hästi sobivad ja maitsvad toidud Trikster Tihases (kus varem ei olnud käinud) ja õhtul veel traditsiooniline Werneri-tunnike (noorpõlve mälestuseks). Hing sai kosutust heast seltskonnast ja vaim põnevast ja harivast Rahvusarhiivi ühiskülastusest, mis oligi tegelikult kokkusaamise eesmärk. Pärast veel ReedagaTartmusis kunstinäitusel (kus nii mõnigi taies "Müstika ja Eros" osas pani küsima, kas ma ikka olen tegelikult nii liberaalne, kui olen endast arvanud...)

Kas sa mäletad päikest?

Päike? Mis see on? Ahjaa. Meenub, vanaema vist rääkis midagi sellisest asjast… See siin ümber aga igatahes on NOVEMBER. Eestimaa november. Üks päev, kaks päeva, ok, ka kolm päeva võib ju arvata, et mõnus. Viskad sooja kampsuni õlgadele (sest selles 60ndate alguses ehitatud majas on külm), paned kohvi tõmbama, keerad end diivani nurka ja loed. Ammu on aeg lugeda, aknalauad on lugemata raamatuid nii täis, et kui päike säraks taevas, ei saaks toas olles sellest arugi. Lugesingi ühe raamatu läbi, selle leedulanna oma, viimase LR väljaande. Nautisin! Võiks ju paluda Taevaisalt rohkem selliseid ilmasid ja rohkem kohviube (kohviveski mul on, poeg kinkis), et jõuaks tulemuslikumalt aknalaudu vabastada. Ükskord tuleb aga piir, mõnus on see ainult üks-kaks-kolm päeva, siis oled sellises seisus, et ei suudagi enam kodunt väljuda, võibolla isegi mitte voodist. Tundub, et see madal hall taevas ei ole õues, akna taga, vaid su oma peakolba sees. Ja sa vajad lohutust, midagi head. No näiteks viimasel ajal söödud kookide meenutamist...

Sada aastat tagasi

Sada aastat tagasi oleksin ma elanud sellises kodus. Pitskardinad, sohva, kummut, potililled.... Võibolla oleksin olnud selline, nagu see kena proua pildil. Mõnus väikekodanlik idüll, mida osa mu hingest aeg-ajalt igatseb. Kust ta aga on võtnud selle igatsuse? Pole ma ju elanud sellises keskkonnas. Aga võibolla elasin kunagi? Kes neid ilmaelu asju nii täpselt ikka teab....

Ja muide, sajandi alguspoole šokolaadid ja sefiirid olid imehead!

 (Vabaõhumuuseumis 12.11)

Novembripäike

Ma nägin päikest, novembrikuist,

kui meeldetuletust, kui saadikut neist päevist muist,

mil puudus piir, ja unelm oli elu kaksikvend.

Vanaema

Sellel pildil on minu vanaema, kes sel ajal oli sama vana kui mina praegu. Tol ajal nägid vanaemad teistsugused välja kui tänapäeval.

Kui vanaema elas, oli ta enesestmõistetav. Ta lihtsalt oli olemas. Talvel oli ta meie juures linnas, suvel olin mina tema juures maal.

Istusime mõnikord suveõhtul kahekesi trepil ja vaatasime, kuidas päike laskus madalamale, suure kuuse taha. “Oh,”ohkas vanaema sageli. “Kes teab, kas ma järgmist suve enam näen...” Tundsin end ebamugavalt. Mida ma, laps, oskasin öelda? Teadsin ju, et surelikkus on selle maailma vääramatu osa. Ja kartsin seda. Kõige kaduvus teeb mind siiani nukraks.

Vanaema elas veel seitseteist aastat. Mõistus jäi selgeks, tervis polnud ka kõige hullem.

Imelik, aga alles viimastel aastatel olen hakanud tema peale sügavamalt mõtlema. Kes ta tegelikult oli? Mida tegelikult mõtles ja tundis? Mida igatses, mida kartis? Mõtlen, sest olen üllatunud äratundmisest – mõni joon minus oleks nagu tema moodi…

Täna oleks ta saanud 124-aastaseks.

Kui ma oleksin

Kui ma oleksin luuletaja, kirjutaksin haikusid, mitte ballaade. Kunstnikuna oleks minust saanud graafik, mitte maalikunstnik. Seepärast jään sageli seisma ja imetlema looduse loodud graafilisi haikusid.

Kellelgi on tarvis tähti

Praegu on küll taevas lootusetult hall ja aknaklaasi pidi nirisevad alla pikad vihmapiiskadest pärlikeed. Eile õhtul koju tulles aga vaatasin taevasse ja nägin tähti. Kodus otsisin üles luuletuse, mis ajusopis end meenutama hakkas.

Oh, kuulake!
Kui süüdatakse tähti laotuses,
siis tähendab, neid kellelgi on tarvis?
Siis tähendab – ilmtingimata vaja on,
et igal õhtul

üle katuste
üksainus tähekildki laotusesse tõuseks.

(Kirjutanud Vladimir Majakovski, tõlkijat ei tea, kuulsaks laulis Peeter Volkonski)

omnis omnium

Nii kaua kui ennast mäletan, on mind paelunud unenäod. Olen neid ikka aeg-ajalt üles kirjutanud, samas kahetsedes, et mu võimekus psühhoanalüüsi teha on peaaegu olematu. Leidsin äsja ühest kaustast u 5 a tagasi nähtud une, mis ajas mind naerma. So sophisticated :D !

Vestlesin kahe noorema mehega. Üks neist ütles: “Malibus omnium tristum esserum”. Une-ladina keeles tähendas see: kõikjal on kurjus. “Ah,” mõtlesin ma, “kas pole siiski omnis omnium”. Une-ladinas tähendas see viimane, et “kõik on üks”.

Ja ma hõljusin ruumist välja, aeda. Hõljudes mõtlesin, et just nii kergelt peabki kogu aeg elama, kui vaid saaks seda meelde jätta! Juba veerandärkvel olles tulid sõnad:

kiilitiivul

kergeil jalul

tundlatega puudutades kõike

kommentaar naiselikkusest

 Mõni päev tagasi kommenteerisin üht postitust:

Kunagi oli see minule ka küsimus. Segadusse ajas, et milline siis on see “õige” naine? On mitmeid vastandlikke stereotüüpe. Kas see, kes on pere rahakoti hoidja, sest “mehed ju on nagu suured lapsed, nad ei taipa neist asjust midagi” või see, kes võluva naeratuse saatel teeb miljardärist miljonäri? Kas tagasihoidlik ja usin pereema, kes teab iga pereliikme, isegi koera, soove, harjumusi ja vajadusi, aga jääb hämmingus mõtlema ega oska vastata, kui küsitakse tema soove ja vajadusi, või hoopis see särav kaunitar, kes “niidab mehi kui loogu” ja astub kontsade kõpsudes neist kõigist üle? Ennast ei osanud kumbagi kasti paigutada. Mida enam elan, seda enam süveneb veendumus, et sugu (ja seksuaalsus) ei ole mustvalgena paika pandavad, need on üsnagi individuaalsed. Eesmärk ei ole seega sobituda kasti, vaid leida üles see, mis on sinu sees ja leida ka julgus selle väljaelamiseks. Kõige tähtsam elus aga on kasvada Inimeseks.

Sügis on ilus sõna

SÜGIS on ilus sõna. See on nagu aeglaselt langev kirju leht. Ja sügis ise on ilus, igas vormis, ka vihmases. Eriti seostub mul sügisega Tartu, ilmselt aastakümnete taguste mälestuste tõttu.

Eile sain nautida täielikult tartulikku sügist: olin inspireerival konverentsil TÜ aulas (“Seksuaalsus ja religioon – ühisosa otsides”) ja pärast tuli jalutada läbi märja värvilise linna. Ainult Werneris jäi käimata. Werner ei ole küll enam see, mis minu nooruses, aga respektist tema ajaloo vastu astun sealt ikka läbi.

Häda igatepidi

Lugesin just ajalehest HelsinkinSanomat, et naabrite juures olevat kadunud hea tava anda ühiskondlikus transpordis istet vanematele inimestele. Eks meilgi, ja küllap mujalgi. Eile aga juhtus trammis selline lugu, et mind nähes tõusis noor naine kähku püsti ja pakkus istet. Jahmununa ei osanud muud teha, kui vedada näole naeratusegrimass, pobiseda “aitäh” ja potsatada istuma. Tükk aega vaatasin keskendunult aknast välja, nägemata midagi, püüdes mõista, mis see siis nüüd oli, kas rõõmustada kaasmaalase viisakuse üle või …
Meenus veel üks aastatetagune lugu, ajast kui olin juba väga-väga täiskasvanuna alustanud taas kõrgkoolis õppimist. Uus staatus andis ka bussisõidu soodustuse. Kui esimest korda maakonnaliini bussijuhilt piletit hakkasin ostma, küsis ta kohe, kas sooduspiletit vaja. Mu kõrvad liikusid – kas tõesti näen välja nagu üliõpilane! Teisel hetkel selgus, et ta pidas silmas pensionäri soodustust….
#eneseülenaermineontervislik

Eilne rõõm

Saiakangi aluses kohvikus käin juba kooliajast saati. Siis oli ta muidugi hoopis teistsugune, aga igal juhul linna parim. Imelised mandlikoogid ja korralik kohv, mida sai ka konjakiga (eks tegelikult muidugi brändi). Kõige tähtsam siiski teenindus. Võibolla oli see ainuke tollane kohvik, kus sind tõesti TEENINDATI. Baarileti taga olid vaheldumisi kaks Eesti-aegset prouat, omaaegse kasvatusega, mis väga erines hilisemast...
Ka nüüd istun siin aeg-ajalt, sest koogid-saiad on hääd, teeninduse kohta pole miskit halba öelda (nüüd ei ole see küll enam haruldane) ja aknast välja vaadata tore.
Täna aga tegi tuju heaks tähelepanek, et ma pole sugugi ainus, kes ninapidi moblas. Igas lauas vähemalt üks samasugune, ja nad kõik 50+ 😁

Ei askeet ega sübariit

Palju aastakümneid tagasi oli mul suur dilemma: kas valida askeedi või sübariidi tee. Heitlesin nende kahe kalduvuse vahel. No tegelikult ei andnud elu mulle kuigivõrd võimalust valida, ei ole minust saanud kumbagi nendest. Kumbki alge aga elab kusagil sügaval vaikselt edasi. Võin kujutleda end nii ülilihtsa sisustusega kambris tarku raamatuid lugemas, kirjatööd tegemas, mediteerimas ja palvetamas, kui ka mullivannis shampust joomas pärast kalleimates riidepoodides pangaarve tuulutamist.

Tegelikkuses aga natuke loen, natuke palvetan, kirjutan Facebookis, riideid ostan peamiselt teise ringi poodidest, shampust joon, kui pakutakse. Täna näiteks käisin Usbeki söögikohas Balti jaama turul. Sõime tšeburekke, ehtsaid, kohapeal õli sees tehtud. Tegija oligi vist usbekk, ilmselt ka müüjatar, kes oskas naeratada nii, nagu seda vaid Aasia naised oskavad. Aga see kõik on ju ka tore.

Teistsugune Pärnu

Tänane Pärnu oli hoopis teistsugune. Vihmane, tuuline, jahe, ilma turistideta.

Ja ilma armsaks saanud Piccadilly kohvikuta. Closed forever. Hommikukohvi jõin nüüd Mahedikus. Mandlipiimaga capuccino oli hea küll, sama ütlen ka india pähkli piima, šokolaadise tatrapopkorni ja banaaniga toorpudru kohta. Kohvikus oli üsna vähe inimesi, igati sobilik keskkond (arvutis) töö tegemiseks.

Kohv joodud, puder söödud, töö tehtud, läksin Linnagaleriisse kunstinäitust vaatama. Mind intrigeeris selle pealkiri – “La Grande Bellezza/Kohutav ilu”. Sorrentino on üks mu lemmikutest filmitegijatest, LaGrande Bellezzat olen mitu korda vaadanud. Ma ei pretendeeri olema pädev kunstiarvustaja, kuid minule tundus, et näituse tase ei vastanud pealkirja ambitsioonikusele. Mind ennast köitsid eriti kaks maali: Laurentsiuse “Greete” ja Margus Tiitsma “Kohutav ilu”. Esimene neist oma sugestiivsusega, Greete lihtsalt sundis seisatuma, vaatama ja mõtlema, et mida tema seal maalil mõtleb ja tunneb... Teine maal, nagu nüüd öeldakse, kõnetas mind, tõenäoliselt küll üsna teisel moel kui kunstnikku ennast, aga nii nad ju tänapäeval räägivadki, et vaataja ise peab leidma oma suhte nähtuga ja oma loo jne :)

Enne linnast lahkumist sai veel tutvuda VoVa’ga, mis, muide, ei olegi väike Volodja, vaid hoopis Vorstid ja Vahvlid… Vorste ma ei söö, vahvlitega maiustamise jätsin järgmiseks korraks. Võtsime mõlemad hoopis nuudlid spinati ja misopestoga. Mina ka ühe Portugali poolkuiva veini. Ei nurise!

Mõnikord on elu lill 2

Eilse ringreisi järg (vt eelmist postitust). VILJANDI. Kõht oli tühi, tuli otsida söögikoht.

Otsustasime järgi vaadata Heino soovitatud kohviku Viljandi. Leidsimegi selle vanalinna kitsalt tänavalt punakast kivimajast. Oli see nüüd esmaspäevasest päevast ehk, aga kohvik oli väga tühi. Ka koogilette olen harjunud tänapäeval rikkalikumaid nägema. Interjöör oli huvitav, mitte tavapärane. Ma tahaksin öelda, et midagi juugendlikku, võibolla küll, et paremate kunstiajalooliste teadmistega inimene ei nõustuks. Igatahes meenus Heino poolt silme ette manatud pilt kohviku visiteerimisest koos (süle)koerakesega.

Menüü kahjuks minu ootustele ei vastanud. Tegelikult lausa ei olnudki mu jaoks midagi süüa, kõik olid lihatoidud. Muidugi ei saa ma selles kohvikupidajaid süüdistada, eks igaüks koostab oma menüü oma maitse kohaselt. Omnivoorist kaaslane sai küll kõhu kõvasti täis. Sest seene-lihakastmest ja kartulist koosnevat päevapraadi oli päris korralik ports. Midagi pidin ma aga siiski sööma, võtsin Oravakese koogi ja kohvi. Pähklitega kook meenutas midagi aastakümnete tagant ja tekitas nostalgilise meeleolu. Kohv oli normaalne.

Teenindus oli meeldiv – siiralt ja lihtsalt abivalmis ja heatahtlik. Näiteks kui küsisin, kas taimepiimaga latet saaks, siis oldi valmis otsima mulle köögist mingit taimset toidukoort. See aga tegelikult kohvile ei kõlba, leppisin musta kohviga, ja nagu ütlesin, oli see täitsa ok.

Kokkuvõttes jäi kohviku külastusest siiski hea mälestus.

Mõnikord on elu lill 1

Hinnang elule sõltub ebaõiglaselt palju hinnangu andja meeleolust. Meeleolu aga sõltub põhiliselt välistest asjadest. Näiteks kui on soe ja päikseline suvelõpu päev ja sa saad teha väikse ringreisi läbi Pärnu- ja Viljandimaa väikelinnade, siis on elu lill!

(Eile)

KILINGI-NÕMME. Nii vaikset linnakest polegi vist näinud. Üks peatänav, kust hargnes kõrvaltänavaid väikeste majakeste ja lillerohkete aedadega. Tänavate lõpus paistis Pärnumaale iseloomulike kõrgete puudega mets. Hetketi tundus, et olen ainus inimene, kes linnas liigub.

KANAKÜLA. Selline tore nimi, kuigi kanu ei hakanud silma. Üllatus oli suur ja hea, kui leidsime kohalikust poekesest mitut sorti vegan jäätist. Müüja naeratas kavalalt ja rõõmsalt, kui oma üllatust väljendasime.

Kanaküla teated

KÕPU. Ilus ja heas korras kirik. Tegelikult tundus see üldse üks heakorrastatud koht olevat. Avalik (?) wc oli selline, et igas koduski nii ilusat ja puhast pole. 

Kolleegi töömail

 

VILJANDI. Kõht oli tühi, tuli otsida kohvik. Sellest aga teine postitus.